Sirgete silmadega tulevane töötu, kes kaotas suure sammuchallengi

Uus aasta on hoogsalt käima läinud. Ja ikka sündmusterohkelt. Veebruar on vaevu oma viimaseid päevi sammumas ja mu elu triivib oodatust hoopis teist trajektoori pidi. Viskasin kirja kolm kõige tähtsamat ja suuremat sündmust.


Sündmus nr ÜKS: Anxi ja Ketsi suur sammuchallenge


Jaanuaris võtsime Kerttuga vastu suure sammuchallengi, mille kaotaja (mina) pidi girls spa-getaway välja tegema. Kui ma oleksin mega positiivse suhtumisega inimene, mida ma mõnikord olen, siis ma ei kaotanudki, sest ma pole vist iial nii palju vabatahtlikult liikunud kui terve jaanuari vältel. Vastupidavus kasvas ja enesetunne mingil määral paranes. Kui muidu ei viitsinud eelmisest korterist 2km jala tööle ja koju igapäevaselt liikuda, siis nüüd 6km töölt koju vantsides oli see liiga lühike vahemaa ning tegin veel väikese ringi peale. Nendel hetkedel, kui ma olen hästi negatiivse suhtumisega – mida juhtub ka päris tihti – kaotasin ma ikka väga piinlikult ning ma ilmselt ei taha mitte iialgi ühestki võistlusest osa võtta. Ma nägin ju niiiiiiiiiii palju vaeva - iga õhtu tahtsid jalad otsast kukkuda, mu põlv konkreetselt ei läinud mõnda aega enam sirgeks ja MA IKKA KAOTASIN. Võistluse viimasel õhtul peale lõpptulemuse avalikustamist olin elus nii pettunud, et ei tahtnud üldse kellegagi rääkidagi enam. Järgmiseks päevaks rahunesin muidugi maha ja printisin meile mõlemale tubli töö eest diplomid välja.



Kohe alguses viskasime Emiliga nalja, et Kets on ikka ummamuudu inimene, et tuleb puudega inimesega võistlema. Kui nali kõrvale jätta, raskendas diabeet võistluse kulgu mitmel korral. Veresuhkur langes tihti väga madalale ning pidin palju pause tegema. Kahjuks olid kõik kohvikud ja restoranid kinni ning ainukesed võimalused jalga ja keha puhata olid lumehangedes ja äärekividel istudes. Ühel korral pidin aktsiooni täiesti katkestama ja laskma end vennal autoga koju visata. Kõige enam hüposid põhjustas ilmselt see, et süstisin enne õue minekut liiga palju insuliini. Mõnikord, kui veresuhkur on pikalt ideaalne (95-100% ajast on veresuhkur soovitud vahemikus), tunnen ma sõltuvust seda iga hinna eest jätkata. Siis ma süstin pigem tsuti rohkem ja vajadusel söön hiljem juurde. Ja kuigi ma arvestasin süstimisele eelnenud ja järgneva füüsilise koormusega, ei õnnestunud kõiki muutujaid alati õigesti kalkuleerida.


Oma retkedel avastasime palju uusi kohti. Üleüldse oma rattasõitudel ja jalutuskäikudel oleme vist tänaseks küll kogu Tallinna läbi käinud. Mis ehk kõige vaffam, käisime jaanuari viimasel nädalavahetusel Ida-Virumaal. See oli ilmselt kõige ebaratsionaalsem otsus, mida me kunagi teinud oleme, sest reedel sõitsimegi konkreetselt ainult magama Narva-Jõesuusse. Seal sai ka pulli, sest meie broneering ei olnud läbi läinud ja kuna spaad olid kinni, tahtsime kindlasti vanniga tuba. Ja täpselt meie toa kõrval oli koha sisse võtnud kamp noori, kes kõvasti pidu tahtsid panna. Kui vastuvõtus rääkisime, et me ei ole nõus seal toas magama, anti meile uus tuba ja õnneks mõnus upgrade. Jalutasime väga palju Narvas ja Narva-Jõesuus ringi ja see oli täiesti imeline paik. Ma olin võlutud, kui ilus ja vaikne seal oli, aga samas nii lähedal kõigele vajalikule.


Kokkuvõtvalt võib öelda, et valisin endale väga tugeva vastase - au ja kiitus Ketsile. Kõndimisharjumus veebruarisse kaasa ei tulnud, sest esiteks - peale oppi ei võinud ma üldse füüsilist teha ega saanud väljas silmi lahti hoida, teiseks - väljas on korralik Antarktika ja ma vihkan seda külma ning kolmandaks - kõndimine ei olnud enne ega pole ka praegu minu tassike teed.


Sündmus nr KAKS: Kõõrdsilmsusest priiks


Käisin veebruari alguses silmaoperatsioonil. Seda olen nüüd küll kogu oma teadliku elu oodanud. See oli mu neljas katse opile pääseda, sest eelmised 3x lükati erinevatel põhjustel edasi. Samas sain 4 koroonatesti teha ja iga kord veenduda, et ma olen jätkuvalt koroonaprii.


Mul on väiksest saati olnud kõõrdsilmsus, mida paljud polnud tähelegi pannud. Isegi mu arst oli üllatunud, et analüüsid näitasid tugevat kõõrdsilmsust, aga näha polnud midagi. Lapseeas mõned ikka narrisid mind seetõttu, aga tagasi mõeldes osad neist ilmselt ei saanud aru, et ma ei kontrolli seda ja arvasid, et veiderdan silmadega niisama ning need, kes halvasti mõtlesid, nende solvanguid ma lihtsalt ei võtnud väga tõsiselt, sest nad ise olid perfektsusest väga kaugel.Kindlasti oli sellel operatsioonil ka kosmeetiline tähendus, aga peamiselt võtsin selle ette peavaludest pääsemiseks. Nüüd peaks seis parem olema.


See oli minu elu esimene operatsioon ja diabeet tekitas ärevust juurde. Endokrinoloogiga kokkuleppel süstisin enne opile minekut vähem baasinsuliini. Enne oppi kippusin unustama, et lähen haiglasse, kus personali põhitöö on inimesi elus hoida ning muretsesin oma veresuhkru pärast rohkem, kui selle, et mu silma lõikama hakatakse. Alles siis sain rahulikult hingata, kui päev enne oppi üks tore neiu ütles mulle, et ma ei muretseks, sest sealsed õed kindlasti hoolitsevad mu eest hästi. Ja seda nad tegid. Operatsiooni oodates jutustasime palatis ühe toreda naisega, mis tegi kogemuse kordades paremaks. Peale operatsiooni oli veresuhkur pikalt väga kõrge, mida ei toonud miski alla. Kui avastasin, et väikese koguse süsivesikute peale süstisin poolkogemata 12 ühikut insuliini (tavaliselt süstiks max 4), palusin Emilil end mu peatseks koomaks juba ette valmistada, aga õnneks nii ei läinud. Tõenäoliselt oli keha niivõrd stressis, et hoidis veresuhkrut kõrgustes, aga järgmiseks päevaks oli kõik jonksus tagasi.


Operatsioon ise õnnestus hästi, aga sellele järgnenud periood oli kohutav. Juba 3 nädalat on meil korteris olnud läbivalt vaid 16 kraadi sooja ning peale operatsiooni ei saanud ma kuskil käia ega midagi teha. Mis omakorda tähendaski, et pidin nädal aega külmas ja pimedas korteris konutama. Kui lõpuks kodust välja sain ja veidi napsu panin, juhtus selline olukord, et hakkasin topelt nägema – koju kõndides nägin, et tee ääres on 6 puud ja kui korraks ühe silma kinni panin, oli alles vaid 3. Ka muid esemeid ja inimesi oli topelt. Seda on juhtunud mõnikord harva kainena veel, aga ma arvan, et see on vaid harjumise asi.


Sündmus nr KOLM: Kodanik Töötu


Ja üks oluline asi veel – tulin jälle töölt ära. Ega sellest midagi liiga palju avalikult rääkida polegi. Päris masendav, aga oma 2.5 aasta jooksul Tallinnas olen töötanud juba viies kohas, kui MKM-i praktika ka sisse arvata. Lühidalt öeldes jõudsin sellisesse emotsionaalsesse staadiumisse, et ma oleks nõus ükskõik kus ja ükskõik mida muud tegema, et sinna enam oma jalga tõstma ei peaks. See koht pole iseenesest nii kohutav midagi, sest mulle on väga palju vastu tuldud ja seal on mitmeid plusse, aga minu olemusega ei klapi see lihtsalt üldse. Hästi ilusti öeldes ei olegi ettevõttega midagi mäda, vaid mina ei sobi sinna. Mingi aeg avastasin, et kuigi ma ei kannatanud teenindajana töötamist, olin palju õnnelikum Tartus Gustavis ja Tallinnas Mustamäe Elamus Spa-s jalgu otsast joostes, kui praegu mugavat kontoritööd tehes. Illustreerivalt võiks öelda, et mul on paremad mälestused ühest kohutavast tööpäevast spaas, mil üks suur ja kuri vene onu kogu hingest mind sõimas ja me kõik kartsime, et ta mulle lahtise käega vastu vahtimist virutab, kui enamustest päevadest kontoris, kus keegi mu peale isegi häält ei ole tõstnud.


Kuna see otsus on veel nii värske, siis väga suurt kassi veel peale pole tulnud. Nüüd on olukord ka teine, sest ma ei pea enam kümne küünega Tallinnast kinni hoidma. Kool on kohe läbi ja meil on niikuinii ainult virtuaalloengud. Ideepoolest võiksin juba märtsi keskel kohvrid pakkida ja siit suvalises suunas tuld teha. Õnneks olen ikka mõned kopikad kõrvale pannud, et kohe uut tööotsa paaniliselt sebima hakkama ei peaks. Ja kuigi ma just mõned postitused tagasi kirjutasin, kui väga ma iseseisvalt hakkama saada tahan, siis tänaseks olen jõudnud sellisesse seisu, milles ma pigem koliksin maale tagasi, kus on piisavalt suur elamine, et majutada mind, mu meest ja hüpoteetilist lastekarja ja kus esivanematel oleks kindlasti väikeseid orje vaja, kui jätkan sellisel kohal, mis sööb mu hinge seest välja. Kui äärmuslikud stsenaariumid kõrvale jätta, siis hetkel on plaan ikkagi vaikselt Tallinnas edasi sumiseda, kool ära lõpetada ja muid põnevaid asendustegevusi leida. See oleks muidugi kordades lihtsam, kui igasugune meelelahutus keelatud poleks.


Egas midagi. Jääb üle vaid loota, et elumeri mind hellalt kõikide võimaluste maale kannab ja mind tormituultes karidele ei viska. Nagu ikka, kui keegi teab mõnda cooliot tööotsa või vahvat projekti, mis võiks minu panust vajada - hit me up!