Käes on minu raseduse 32. nädal ehk kolmas trimester. Kaheksa kuud on olnud totaalne piinakamber. Ausalt ka, see on kõige haigem asi, mida ma kunagi läbi elama olen pidanud. Tahaks, et sellest räägitaks rohkem, et mõngleid planeerides oskaks end paremini ette valmistada. Umbes poole ajast olen ma lapse sündimist oodanud lihtsalt selleks, et teada saada, kas emaduse tunne on tõesti kogu seda enesepiinamist väärt.
Raseduse planeerimine
Veel enne, kui raseduse juurde tulen, tahan öelda, et rasedaks jäämine oli omaette teekond. See võttis umbes poolteist aastat aega, mille vältel avastati mul polütsüstilise munasarja sündroom ja kilpnäärme alatalitlus, mis mõlemad võisid rasestumist takistada. Pidime päris palju silmitsi seisma kohatute vestlustega, et millal meile perelisa oodata on. Mõnel juhul ma ka ütlesin otse, et sarnased küsimused ja kommentaarid võiks heaga endale jätta, isegi kui kavatsused ei olnud halvad. On palju paare, kes väga-väga-väga last soovivad ja hüppavad nahast välja, et lapseootele jääda, aga see ei õnnestu üldse või loodetud kiirusega. Palun ärge pange neid ebamugavasse olukorda, et end sotsiaalsest ärevusest või piinlikust vaikusest päästa.
Ma käisin ka Diabeedikoolis kogemusnõustamisel, mis oli toona väga innustav ja julgustav, sest tuleb välja, et olid ajad, mil esimest tüüpi diabeeti põdejatel ei lubatudki üldse rasedaks jääda. Täna igatsen, et nõustamine oleks just raskusi rohkem katnud - millega arvestada, millised on riskid endale ja beebile jne. Aga igal juhul soovitan sinna ikkagi pöörduda, kui diabeediga rasedaks jäämise soov on.
Insuliinivajaduse muutumine raseduse ajal
Teema, mis on raseduse ajal kõige rohkem peavalu tekitanud. Reegel on selline, et esimesel trimestril insuliinivajadus üldiselt langeb ja nii minul ka. Teisel hakkab uuesti tõusma ning kolmandal tõuseb väga järsult ja kõrgele. Ehk kui ma raseduse alguses võisin teha 60 süsivesikutele 4 ühikut kiiretoimelist insuliini, siis just täna hommikul tegin 20. Minu kogu päevane insuliini kogus (pikk+lühike) oli veel mais 27 ühikut, täna on see 90 ümber. Sisearst on ikka mõned korrad juba maininud, et kui insuliinivajadus väga palju veel tõuseb, tuleb pumba kõrvale võtta vana tuttav Tresiba pen, sest pump ei pruugi lihtsalt toime tulla nii suurte kogustega. Õnneks seni veel saame hakkama. Kui seda kuuldes ta vastuvõtul tönnima hakkasin, sest ma ei taha ausalt enam midagi kuulda ka sellest diabeedist, siis ta lohutas mind sellega, et insuliinivajaduse tõus on tegelikult hea asi, sest see tõestab, et platsenta töötab korrapäraselt.
Insuliiniannuste meeletu kasv on olnud väga hirmutav. Diabeedivõõramatele inimestele selgituseks nii palju, et liiga palju insuliini süstides on võimalik end konkreetselt ära tappa. Ehk kui minu põhitöö peaks olema ennast beebiga elus ja soovitatavalt hea tervise juures hoida, siis äkiliste insuliinikoguste muutustega on mu vaimne pool kõvasti pihta saanud, sest mõnikord lihtsalt ei julge piisavalt palju insuliini teha. Ja kui olen vähem teinud, siis veresuhkur jääb liiga kõrgele ning selle alla saamine on omakorda paras tükk tööd.
Omaette teema on olnud meeletu väsimus. Ma pole põhimõtteliselt terve raseduse jooksul üldse magada saanud. Esimesel trimestril olin ööd ja päevad läbi hüpodes, sõin juba öö jooksul mitu korda, rääkimata lihtsalt ärkamistest. Madalatele veresuhkrutele järgnesid väga kõrged, sest tihti sõin/jõin hüpost välja tulemiseks liiga palju ning siis tuli jälle tegeleda veresuhkru normi saamisega. Sellele otsa veel raseduse endaga kaasnev väsimus ja algusest peale kestnud kõhu- ja seljavalud.
Muutused on toimunud pidevalt. Eriti frustreerivad ongi olnud olukorrad, mil ühel nädalal saame uued insuliinikogused ja pumbasätted paika, kui järgmisel nädalal on kõik juba uutmoodi. Iga jumala nädal on diabeedi mõistes olnud erinev. Kui muidu loetakse heaks veresuhkru kontrolliks 70% ajast soovitud vahemikus (4-10), siis raseduse ajal 80%. Püüa siis hoida seda, kui kogu aeg pead uuesti avastama, kui palju insuliini ikkagi ühele leivaviilule kulub.
Diabeeti põdevate naiste meditsiiniline järelvalve
Esimest tüüpi rasedad on riskirasedad. Ma ei tea, kas kõigil on täpselt samaviisi, aga mina olen olnud päris tiheda jälgimise all, mis tähendab, et vähemalt mitu korda kuus, mõnikord ka mitu korda nädalas, olen pidanud Võru-Tartu maanteed kütma, sest kogu füüsilise tervise meditsiinimeeskond on Tartus. Sinna on ka sünnitus planeeritud. Tartu Ülikooli kliinikumis olen sisearsti pideva jälgimise all, mil kohtume vähemalt iga 3 nädala tagant, aga on ka tihedamini ette tulnud. Sel nädalal on tulemas juba minu kaheksaks, aga mitte viimane ultraheli uuring. Muidu vist tehakse äkki 2-3 uuringut..? Just paar nädalat tagasi tehti mulle ka loote südametöö uuring, aga võib-olla tehakse seda kõigile rasedatele.
Ämmaemanda asemel olen olnud terve aja hoopis naistearsti jälgimisel, kus käin samuti iga 3-4 nädala tagant. Ma ei tea, kas see on kliiniku eripära või diabeedist tingitud. Olen seal, sest TÜ Kliinikumi ei saanud piisavalt kiiresti vastuvõttu ja kuna mu naistearst Meditas on tõesti väga tore, ei tahtnud ümber vahetamisega riskida.
Siis mul on veel diabeediõde Tartu Ülikooli Kliinikumis, kellega me oleme ikka eriti tihedas suhtluses olnud. Leidsime teineteist veidi enne rasestumist ning ta on mind väga järjekindlalt pumbateekonnal saatnud. Temaga oleme kõige tihedamini suhelnud veresuhkru ja insuliinivajaduse kõikumiste üle ning peamiselt tänu temale langes glükohemo (HbA1C (%)) 7,3 protsendilt 6,3 protsendile. Just nüüd sügisel kolmanda trimestri alguses helistasime diabeediõega kolme nädala jooksul iga päev, et muutunud insuliinivajadus paika reguleerida. Nüüdseks muidugi juba uued sätted ja vajadused.
Mõnda aega käisin ka Tartus Meditas füsioteraapias, et kõhu- ja seljavaludele leevendust saada. Tülikad ongi olnud just käimised, sest alati ei saa kõiki vastuvõtte samale päevale. Ja isegi kui saab, siis on need linnas eri kohtades, mistõttu kulub ikka pool päeva Tartus sõelumisele. Mõnikord oli tunne, et kogu elu keerlebki Tartus arstide vahet sõitmises.
Muud komplikatsioonid
Natuke raske on isegi kirjutada nendest asjadest, sest ma ei tea, kas need on diabeediga seotud või mitte. Esimeses ultrahelis määrati preeklampsia risk, mis pole vist liiga haruldane. Siis avastati, et kahe nabaväädi arteri asemel on mul ainult üks. Arstid ütlesid, et sellest pole midagi, sest ainult ühte ongi vaja. Kolmandas ultrahelis alles möll algas, sest beebi mõõdeti liiga väikseks - 3,5 tsentiili. Ma ei hakka siin lahti seletama, mis see on, sest ega mina ka nii täpselt ei tea, aga kui esimest korda seda kuulsin, mõtlesin, et see number on kümnest. Siis aga tuli välja, et hoopis sajast ja et alla viie tsentiili on liiga väikesed beebid. Peale seda ongi mind iga nädala või kahe tagant ultrahelisse tagasi kutsutud, et beebi kasvamises veenduda.
Beebi väiksus tuli mulle ausalt öeldes suure üllatusena, sest kui see esimest korda avastati, olin just väga järsku juurde võtnud ja suurem kõht ette tekkinud. Lisaks on pigem tavaline, et diabeeti põdejatel sünnivad tavapärasest suuremad lapsed. Mulle ei osatud öelda, millest täpselt see tulla võib, aga täiesti reaalne on, et pahalaseks võivad olla nii diabeet kui puuduolev nabaväädi arter.
Ma ise ei ole mainitud muredele liiga palju tähelepanu suunanud, sest seni on arstid öelnud, et midagi hullu pole ja tuleb lihtsalt jälgida. Ega ausalt öeldes ei olegi olnud eriti palju vaba energiat muretsemiseks, sest kõik muu on juba niivõrd kurnav olnud.
Diabeet, rasedus ja vaimne tervis
Kui keegi on näinud multikat Pahupidi (inglise keeles Inside Out), siis raseduse esimene pool väga paljuski seda just meenutas. Multikas on kujutatud sambaid, mis järjest kokku varisevad ja nii ma suures plaanis tundnud olengi. Ükshaaval, mõni suurema ja mõni väiksema pauguga, lendasid tükkideks pere, töö, vaimse ja füüsilise tervise ja kodu põhisambad. Ainuke, mis tugevalt püsima jäi, oli minu valitud perekonna sammas, kuhu liigituvad paarisuhe ja lähimad sõbrad - inimesed, keda olen ise enda ellu valinud ja lubanud. Ja selle eest olen ma südamepõhjani tänulik.
Kui diabeet ja erinevad valud on mind kogu raseduse ajal üles äratanud, siis kõrvulukustav ärevus pole lubanud uuesti uinuda. Et endaga kuidagiviisi toime tulla, käisin suvel mõned korrad raseduskriisi nõustaja juures, kellest oli natukene abi. Toonane perearst keeldus mulle kliinilisele psühholoogile saatekirja kirjutamast ja oma enda tasulise psühholoogi juurde ma ei saanud enne sügist aega, kuna olime kokku leppinud suveks pausi teha. Suvi oli väga-väga-väga raske.
Sügise saabudes hakkasid asjad paremuse poole liikuma. Käisin lühikest aega paralleelselt Lõuna-Eesti Haiglas kliinilise psühholoogi ja Tartu Seksuaaltervise Nõuandlas juba varasemalt tuttava tasulise seksuaalterapeudi vastuvõtul. Algselt oli plaan, et Võrus lahendame ärevust üldiselt ja Tartus püüame mu suheterägastikus selgust luua, aga kuna see komplekt muutus veel kurnavamaks oma käimiste ja sättimistega, on hetkel sõelale jäänud ainult regulaarsed kliinilise psühholoogi külastused Võrus.
Raske on lühidalt kokku võtta, mis kõik ärevust tekitas. Alustuseks suur terviseärevus, diabeedi ohjamine ja muude rasedusega seonduvate vaevustega toime tulemine. Suvel olime ka liialdatult öeldes kodutud, sest just vaimse tervise huvides pidime elukohta vahetama, aga kiirustades leidsime sellise ajutise korteri, mis oli müügis. Umbes kaks kuud elasime teadmisega, et iga hetk võib tulla teade, et peame välja kolima - ei ole just ideaalne elukorraldust beebit oodates. Kui töö oli muidu ka juba pingeline, siis suvel shit hit the fan, mistõttu jäin juuli algusest haiguslehele. Olin sügiseks veidi maha rahunenud ja kaalusin isegi tööle naasmist, kuid see viis omakorda veel suurema ärevuseni, mistõttu otsustasin ka sellest plaanist loobuda. Kõigele lisaks oli ja on endiselt käimas majaehitus, mis sööb väga palju aega ja närve. Aeg-ajalt ei ole ka veresugulased pidanud paljuks mind terroriseerida.
Igaüks on ikka enda maailma keskpunkt ja nii ka mina enda omas. See on jumalast okei ja ma mõistan seda. Mu illusioon “õnnistatud” ajast sai väga kiiresti purustatud. Hoolimata niigi igapäevasest võitlusest enda ja beebi elu ja tervise nimel, on uskumatult paljud inimesed mu ümber survestanud mind nende mugavust kõigest muust tähtsamaks pidama, sest "nii on kombeks", "tehtut ei saa muuta" ja muu kräpp. Tulenevalt minu mõnevõrra äkilisest iseloomust vist paljud isegi ei usu, aga ka mul on väga suur süda sees ning näha, kui vähe siirast toetust on avaldanud need, keda seni olin endale kalliks pidanud, on metsikult haiget teinud.
Lõpp paistab
Kui tulla nüüd raseduse ja diabeedi juurde tagasi, siis vähemalt raseduse lõpp juba terendab. Diabeedi ja magamata ööde lõppu samas ei paista kuskilt. Sünnitus ka tundub üks hirmus katsumus. Mis sinna juurde diabeediga veel käib, ma väga täpselt ei tea. Panustan sellele, et TÜ kliinikumi pädev personal hoiab mind lihtsalt elus. Lisaks olen kuulnud, et kohe peale sünnitust insuliiniannused langevad raseduseelse perioodiga samaks ning selleks valmistame diabeediõega pumbasätted ette, et õigel ajal valmis olla. Sisearst mainis, et imetamise ajal tuleb alati mahla läheduses hoida, sest suhkur pidavat ülimagusa rinnapiimaga koos kehast välja voolama.
Kõigile neile diabeeti põdevatele naistele, kes soovivad samuti pere planeerida, soovitan kas teha palju eeltööd või hoopis ära unustada kõik, mida ma siin kirjutasin. Kui ma oleks teadnud, mis mind ees ootab, oleksin püüdnud vähemalt kõik muu elu nii sättida, et raseduse ajal saaks tõesti ainult rasedusele keskenduda. Ja mis kõige tähtsam, valige enda kõrvale kaaslased, kes teid kogu sellel teekonnal tingimusteta toetavad. See on ilmselt suurim teene, mida endale teha saate.
Ütleme nii, et üks laps võiks ikka olla, aga vähemalt hetkel ei kujuta ma küll ette, et vabatahtlikult seda teist korda läbi teeks. Hoiame siis pöidlaid, et kõik läheb hästi ja tita sündides tõesti kõik need jubedused ununevad nagu paljud seda mulle lubanud on.
