top of page

Kus on minu rikas Kanada onu? Insuliinipump 2.0

Eestis ei ole eriti kombeks rahast rääkida, aga mulle on alati meeldinud. Seekordne postitus keskendubki peamiselt rahale ning kuidas diabeediga elades on soovituslik endale rikas Kanada onu sebida. Ja kes teab, kui see onu mul kuskilt välja ilmub, siis on juba suurem tõenäosus leida taas energiat, et ikka rõõmsamatele asjadele ka siin blogis keskenduda.


Aga seniks…


Ma siiralt-siiralt mõistan, et Tervisekassal on kindel piiratud arv vahendeid ja diabeediravi ei ole ainuke haigus, millele nutsu peab jaguma. Siiski ajab tõsiselt vihale, kui taaskord on mingi konkreetselt loll poolkõva käkk kuskil süsteemis kokku klopsitud.


Eelmises postituses jagasin, et

  • pumba ja saatjakomplekti ühekordne väljaostu kulu oli üle 900€ (õla panid alla ka kohalik omavalitsus ja Diabeedikool)

  • igakuine lisakulu sensorite, tarvikute ja insuliini näol on seni olnud umbes 40€


Pumpa ostes teadsin, et detsembris 26 saades tuleb hakata tarvikuid ostma täishinnaga ning arvestasin umbes 200 euroga kuus, mis oleks katnud kanüülide ja reservuaaride täishinna ning soodustusega sensorid. Siinkohal absurdikomöödia algabki, sest oh üllatust - pumbaga ühilduvaid sensoreid Tervisekassa ei hüvita, mis tähendab, et ainuüksi sensoritele hakkab kuus kuluma 200 eurot + 200 eurot tarvikute kulu. Kokku tuleb hakata iga kuu välja köhima 400 eurot.


Alates 2022. jaanuarist võttis Tervisekassa vastu otsuse hüvitada sensorid ka täiskasvanud diabeeti põdejatele. See oli suur asi. Mina kasutasin Dexcom One sensoreid, mille ühe kuu kulu oli umbes 130 eurot kuus, kuid 90% soodustusega tuli 13 euro ringi. Otsus on tehtud, et täiskasvanute sensoreid hüvitatakse, mistõttu ei osanud ma sekundiks mõeldagi, et pumbaga ühilduvatest sensoritest ei hüvitata üle 26 aastastele S E N T I G I. Täiesti arusaamatu, sest üheaegselt kasutan ma vaid ühte sensorit ning muidu Dexcomi sensoritele arvestatud Tervisekassa raha võiks ju siis kasutada insuliinipumba sensorite hüvitamiseks. Teine variant oleks kasutada ainult Tervisekassa poolt hüvitatavaid sensoreid ja pumpa eraldi, aga see on suhteliselt mõttetu, sest pumba peamine võlu ongi selles, et see teeb sensori andmete põhjal väga suure töö ise ära.


Ei pea olema eriline kosmoseteadlane, et märgata hinnaerinevust Dexcomi ja Guardian 4 sensorite vahel. Neid täies mahus hüvitada on suurem hoop Tervisekassa eelarvele. Miks ei võiks pumba sensoreid alustuseks hüvitada kasvõi soodsamate sensoritega samas määras ja niigi kuluka kuid tõhusa pumbaravi valinud patsient kataks ainult puuduoleva summa? Nii ei peaks täiskasvanud pumbakasutaja tundma end karistatult, et valis nii enda kui riigieelarvele kasulikuma valiku, sest tänu pumbale on oodata paremaid ravitulemusi ja tõenäoliselt väiksemaid summasid diabeeditüsistuste ravimisele.


Kui juba on mingi asi loodud, mis muudab diabeediga elamise elamisväärseks, siis tahaks seda nautida nii, et suurest hulgast muust elust siis loobuma ei pea. Praeguse arvestuse kohaselt peaksin hakkama insuliinipumba ülalpidamisele kulutama ligi 5000€ aastas. Aitab ka muidugi diabeeti üldse mitte haigestumine.


Insuliinipump ja rasedus


Hoopis eraldiseisev teema on pumbaravi rasedatele. Nagu oma semudelegi, mainin siingi nii muuseas, et ootame Emiliga juba mõnda aega väikest tüdrukutirtsu. Ausalt öeldes on viimase kuue kuu jooksul ootamisrõõmu varjutanud palju musti pilvi, masendust ja viha, milles ühte kõige kurjemat pahalast on mänginud diabeet. See teema on väga pikk ja vajab eraldi postitust, kuid lühidalt öeldes on viimased kuus kuud olnud erakordne eneseületus, et üldse adekvaatselt toimiva inimesena püsida, rääkimata püüdlustest säilitada mingigi vaimne ja füüsiline normaalsus enda ja beebi nimel. Üks vähestest kuid olulisematest asjadest, mis mind vabatahtlikult hullumajja jooksmisest päästis, oli pumbaravile üle minemine. Minu ravitulemused hakkasid koheselt paranema ning pumba automaatrežiim aitab siiani täita uskumatult palju tühimikke.


Rasedus on niigi raske, aga diabeetikud on automaatselt riskirasedad. Kuna töötamine on olnud täiesti välistatud, olen juuli algusest saati olnud haiguslehel. See tähendab, et enamuse ajast pole mu igakuine sissetulek riiklikust miinimumpalgast väga palju erinenud. Kuna aga insuliinipump on aidanud mul mõistuse juures püsida, ei ole ma valmis sellest loobuma ning valmistun raseduse lõpukuudel ja emaks saades iga kuu 400 eurot välja käima. Samal ajal muidugi maja ehitades, üüri makstes, beebi saabumiseks valmistudes ning aeg-ajalt ikka midagi toredat ka lubades. Õnneks ma ei ole üksi ning olen ka ise raharasva kogunud, et korjandust meie nimel veel tegema hakkama ei pea.


Ilmselt iga pumbaraviga kokku puutunud diabeedispetsialist on nõus, et insuliinipump aitab diabeeti põdejatel tervena püsida ning eriti olulist rolli mängib see raseduse ajal, mil insuliinivajadus lühikese aja jooksul murrangulisi hüppeid teeb. Miks siis ei võiks päriselt ja igakülgselt toetada neid naisi, kes on valmis enda heaolu arvelt selle hullumeelselt raske teekonna ette võtma, et järjest eredama leegiga põlevasse maailma tulevasi maksumaksjaid juurde tuua? Pumbasoodustus võiks rakenduda vähemalt kõikidele rasedatele ja imetavatele emadele.


A mida Tervisekassa ütleb?!


Kuna üksi helendava ekraaniga terviseteenuste arendamise üle dialoogi pidada on suhteliselt kasutu, võtsin mõni aeg tagasi ka ühendust otsustajate endiga Tervisekassast. Kahjuks põrgatas postkasti mittemidagi ütlev vastus: “Kehtivate tingimuste kohaselt saab Tervisekassa soodustusega insuliinipumpa ja sinna juurde kuuluvaid tarvikuid soetada kuni 26-aastaseks saamiseni. Ühtegi jõustunud rahastustingimuste muudatust antud teemal, millest Teid informeerida saaksime, hetkel kahjuks ei ole.” Lootusrikka optimistina loen sõnastusest välja, et äkki mingid arengud ses vallas ikka suletud uste taga toimuvad, millest pööblit veel teavitada ei saa.


Elame, näeme!


Ja nagu ikka, siis hoopis tihedama intervalliga diabeedilood leiad minu Instagramist:


Comments


bottom of page