2023. aasta algusega toimus päris suur edasiminek Eesti diabeedimaastikul ning Tervisekassa soodustus insuliinipumpadele ja tarvikutele laienes noortele täiskasvanutele kuni vanuses 26. Taevale tänu olin just kuu enne 25 saanud ning mahun veel samuti selle õnnistatud numbri sisse.
Väike muudatus toimus ka mu insta kontoga, sest kuna Lassega jagan co-staari kohta, on uus kasutajanimi @diabeedijutud. Seal on ka palju rohkem ja tihedamini igast diabeedijutte.
Kuidas pumbad minuni jõudsid?
Eks ma olin ikka kuulnud pumpadest ja näinud neid ka, aga eriti midagi tegelikult ei teadnud. Esimesena suunas pumbale mõtlema mind mu endokrinoloog, kes lausa kahel korral küsis, kas ma oleksin huvitatud ning palus mul nende kohta ise lähemalt uurida. No ega ma ju eriti ei viitsinud ise uurida ning kasutades Diabeedikooli teenuseid läbi rehablitatsiooni, küsisin kohe, et kas äkki nad oleksid valmis mind võimalustega kurssi viima. Üsna varsti, täpsemalt umbes veebruaris, juba olingi nende Tartu kontoris, kus teadmatuse udu hajus vägagi kiiresti, sest nõustaja oli minu jaoks piisavalt detailne ning selgitas kõike väga arusaadavalt. Tegi isegi väikese tutoriali kohaliku diabeedi-öökulli näitel. Seal sai kummutatud ka minu üks suurimaid müüte pumba puhul, et kanüül on mingisugune jube pikk nõel-elukas, mis siis mitu päeva kuskil naha all talvitub. Tegelikult on ikka umbes samasugune väike nunnuke nagu pen-nõeladki. Mina kasutan hoopis plastikkanüüle ehk nõela kui sellist ei ole üldse naha all.
Pumba teekonda alustasin Medtronicu minimed640g pumbaga, mille juures ma pikalt ei peatu. Selle peal sain õppida pumbaga elu tunnetama, manuaalrežiimis toimetama ning saime diabeediõega doosid suhteliselt hästi paika, kuid millel puuduvad mõned olulised funktsioonid. Kuuajasele katsetamisele järgnes uus kuu juba sama firma uuema mudeliga minimed780g, mille kasuks ma ka lõpuks otsustasin ning mille tänaseks olen välja ostnud. Selles postituses ma keskendungi just selle pumba plussidele ja miinustele. Väga lühikese aja katsetasin ka Medtrum Nano plaasterpumpa.
First things first, kuidas pump üldse toimib?
Diabeediõde aitab arvutada päevase insuliinivajaduse ning paneb paika pumba ja insuliini sätted.
Pumbas on kiiretoimeline insuliin, mis teeb üheaegselt nii pika kui lühikese insuliini tööd.
Pump manustab iseseisvalt iga veidikese aja tagant väikese koguse insuliini, mis toimib pikatoimelise insuliinina. Seda nimetatakse basal-insuliiniks.
Kiiretoimelist insuliini ehk toiduinsuliini ehk bolus-insuliini tuleb pumbast ise manustada. Seda aitab teha bolus-kalkulaator, kuhu sisestatakse söödavad süsivesikud ning mille abil arvutab pump ise välja, kui palju insuliini manustama peab.
Kui veresuhkur hakkab langema, lõpetab pump insuliini manustamise. Nii aitab see madalaid veresuhkruid vältida.
Kui veresuhkur on kõrge, hakkab pump insuliini iseseisvalt juurde manustama. Nii aitab see vältida väga kõrgeid veresuhkruid ning püsida paremini soovitud vahemikus (4-10).
Kellel süsivesikute arvutamine selge ei ole ja tahaks pumpa proovida, parem alustagu kohe selle õppimist. Ega enne vist ei lastagi pumba lähedale, aga ei julge kindlalt väita. Mul õnneks süsteem diagnoosi algusest saati selge ning basic toiduainete puhul tean enam-vähem peast, aga pen-i peal olles ei olnud sellest arvutuskäigust just eriti kasu, sest insuliini ja süsivesikute suhe ei olnud õpikunäide. Parima tulemuse saamiseks on vaja väga täpset süsivesikute kogust toidus teada, sest pump võtab süssareid arvesse 1 grammi täpsusega. Eriti lemmikuks on saanud mul need tootjad, kes lisaks 100g sisaldusele on juba pakile märkinud ühe ühiku toitumisalase teave, nt mitu süssarit on ühes leivaviilus või jäätises.
Väga tervitatav on, et pumbaga jääb veidi ajumahtu alles, sest suure arvutustöö teevad ära diabeediõde ja pump ise. Kui mõnda aega on ka nt veresuhkrud liiga kõrged või madalad, on just diabeediõde see, kelle poole pöörduda, kes aitab põhjuse välja juurida ning sätteid muuta. Mina muidugi armastan alati seda, kui ma ise saan ka asjadest aru, tänu millele olen mõnikord oma pumbasätteid ise ka muutnud.
Mida pumba tööks vaja on ja mis need umbes maksavad?
*Hinnad Tervisekassa soodustusega
Pumpa välja ostes läks kogu kupatus maksma veidi üle 900€, igakuised väljaminekud pärast seda on olnud umbes 40€.
Insuliinipump MiniMed 780G = 885,00€
Reservuaar 3ml, 10tk=3€, aga ma kasutan ühte päris mitmel korral (täidetakse insuliiniga ning läheb pumba sisse)
Kanüülid, 10tk=15€, (sõltuvalt mudelist saab kasutada kuni 3 päeva, nõel on umbes sama suur nagu pen-nõeladki. Mina kasutan nüüdseks hoopis Mio plastikkanüüle. Proovisin ka metallist, aga plastikust meeldib rohkem, sest parem paigaldada)
Kiiretoimeline insuliin (mul on Fiasp)
Glükoosisensor Guardian Sensor 4, 5tk=25,69€ (1 sensori tööaeg 7 päeva)
Guardian 4 saatjakomplekt 47,00€ (eluiga ei tea, äkki aasta?)
Pumbal on väga-väga-väga palju plusse
Time in Target hakkas koheselt paranema. Enne pumbale üleminekut oli see umbes 60% ajast vahemikus 4-10, nüüd enamasti vähemalt 70%, aga enamasti 80% ringis.
Kuigi viimasel ajal on mul muudel põhjustel olnud ülimalt palju hüposid, on minu peamiseks probleemiks alati olnud kõrged veresuhkrud. Kui lõpuks uus pump hakkas ka hüpereid korrigeerima, muutis see mu maailma. See muidugi ei tähenda, et ma ise mitte midagi tegema enam ei peaks, aga enesetunne on kordades parem.
Pump on kogu aeg küljes, tänu millele on väga lihtne teha väga väikeste koguste kaupa insuliini, mida pen-iga ma lihtsalt ei viitsinud teha. Insuliini saab teha lausa 0,1 ühiku kaupa. Olen isegi kahele Kasekese kommile teinud insuliini. Samas kui pen-iga ootasin ja jälgisin peale tervet toidukorda päris pikalt, et mida see veresuhkur siis lõpuks ikkagi teeb, enne kui uue sutsaka tegin. Nüüd üle 14 tõuseb veresuhkur harva, mida varem sai tihti näha.
Kuigi jah, voolik on pidevalt küljes, siis sellega harjub suht kiiresti. Ausalt öeldes on mul hea meel, et mu elu ei sõltu enam telefonist. Ei pea stressama, et alati akut oleks ja võin kasvõi telo kustumiseni insta reelse vahtida. Või selle üldse koju jätta, kui koeraga jalutama lähen. Kuna suur osa mu tööst on telefonis, ei olnud päriselt ühtegi puhkehetke, mil ma saaksin puhata, sest telefon oli pidevalt näpus.
Kuna pump on alati küljes, saan lõpuks täita oma meditsiiniproffide nõuannet (loe tungivat soovitust) teha insuliini veidi enne söömist, et see jõuaks oma tööga alustada. Muidu tegin alati enne esimest ampsu, sest ei olnud meeles pen-i kokkamise käigus otsida. Seetõttu jäi vs tihti kõrgeks peale sööki.
Mis need miinused siis on?
Ebamugavamat sensorit annab otsida. Seda on ÜLIMALT vastik paigaldada ning seda on soovituslik kahekesi teha. Nojah, nüüd ma olen sellega enam-vähem rahu teinud, sest lihtsalt muud varianti pole, ja plaanin sensorivahetust sellele ajale, mil mees ka kodus on. Aga mis siis, kui teda pole? Või kedagi ei ole? Juuni lõpus olin nädal aega Rootsis akadeemias ning jagasin tuba täiesti võõra Islandi tüdrukuga. Õnneks me saime väga hästi läbi ja tal oli parasjagu käsil ka farmaatsia magister, mistõttu oli ta vist ise ka veidi huvitatud nendest seadmetest. Paigaldusprotsess koosneb mitmest erinevast etapist ja päris tobe oli talle seletada, mida kõike tegema peab.
Sensoriga ei või sauna minna.
Sensori saatjat peab laadima, mis tähendab seda, et kogu vahetuse protsessiks peab iga seitsme päeva tagant planeerima vähemalt 45 minutilise ajaakna + soojenduse aeg 2h. Olen varasemalt proovinud veel kolme tootja sensoreid ja see pääseb nadile kolmandale kohale ainult tänu sellele, et kui peale ära saab, siis see vähemalt töötab. Ja noh, see ühildub pumbaga.
Pump ei ole veekindel. Pessu või ujuma minnes tuleb kaasas tassida väikest korgikest, mille kanüüli külge kinnitad selleks ajaks, mil pumpa küljas pole.
Päris palju sahmimist ja nodi kaasneb tarvikute vahetamisega. Seda iga kolme päeva tagant.
Kui midagi nihu läheb, on suur jama kiire tekkima. Ühel korral tuli mul Lõunakas kanüül lahti. Teisel korral ei töötanud kanüül ligi 24h ja asi hakkas juba vaikselt ketoatsidoosi järgi kärssama. Oht on olemas ning alati peavad pen-id kasutusvalmis olema.
Hoolimata Tervisekassa soodustusest kuni 26a, tuleb pumba ja saatja ostuga välja käia korraga üle 900€. Rääkimata igakuistest kulutustest tarvikutele. Kui õigesti olen aru saanud, siis talvel 26 saades, tuleb hakata pumba üleval pidamiseks välja käima VIST ~200€ kuus.
Ilma soodustuseta on ainuüksi pumba täishind üle 3000€, rääkimata kõikidest muudest asjadest. Kallis lõbu.
Miks Nanost nii kiiresti loobusin?
Peab tõdema, et Nano kasutusmugavus on ikka väga super võrreldes minimediga. Seda on väga lihtne paigaldada, on väike ja juhtmevaba. Ma usun, et kui veresuhkur niisamagi pigem stabiilne on, mida minul üldse pole, teeb sensor ilmselt kenasti koostööd. Minu puhul saigi saatuslikuks selle töökindlus ja usaldusväärsus.
Kahel korral sain ummistuse teate ehk pump ei andnud enam insuliini kehasse. Rääkimata sellest, et see ülimalt tüütu ja lõpmatu piiksumine ajas peast lolliks, on see ka ohtlik, sest kuna nö pikka insuliini pole, on ketoatsidoos väga kiire tekkima. Hiljem selgus, et minu insuliiniga, milleks on Fiasp, ei ole soovituslik üldse seda pumpa kasutada. Kui ummistus oleks ainuke probleem olnud, oleksin võinud isegi insuliini vahetamist kaaluda, kuid kahjuks oli veel probleeme.
Üheksandal sensori tööpäeval hakkas see korralikke aiateibaid näitama. Sensor näitas, et veresuhkur on 15+, kui tegelikkuses oli 3. Kuna veresuhkur oli sensori sõnul kõrge, küttis pump insuliini veel otsa, mis võib eluohtlikuks kujuneda. Müüja soovitab sellisel juhul sensori ära vahetada, mida ma ka tegin, aga kui sensori ja pumba koostöös selliseid olukordi juhtuda võib, ei näe ma võimalust seda tehnikat usaldada. Lubatud on, et sensor võiks töötada 10 päeva.
Kui stabiilse veresuhkru puhul oli sensor suhteliselt täpne, siis kiirete muutuste puhul jäi see väga maha. Taaskord minu jaoks oluline põhjus, miks seda usaldada ei saanud.
Kui vähegi on huvi ja võimalust, soovitaksin kindlasti ka Nano pumpa katsetada. Selle lühikese aja jooksul oli meil ka häid hetki, mil tõsiselt selle ostu kaalusin. On ka inimesi, kes sellega väga rahul on. Kokku oli minu nano katsetusaeg veidi üle nädala, sest tundsin end turvalisemalt pen-i peale tagasi minnes.
Leppimine-leppimine-leppimine
Kuigi mulle väga meeldis mõlema pumba puhul, et see ühest otsast teeb elu lihtsamaks, olin päris tõrges minimedi välja ostma just selle sensori tõttu. Minu põhimõte üldiselt elus on, et ma ei osta poolkõvasid asju, mis minu silmis nende sensor just on. Eriti kui ma pean selle eest välja käima väga suure ampsu oma kuu sissetulekust ning millega kaasnevad veel regulaarsed kulutused. Peale Nano proovimist ja tõdemist, et mulle see ei sobi, leebusin ka minimedi sensori osas, sest midagi paremat võtta pole. Ja kahjuks nii see diabeediga elades ongi, et tuleb pidevalt alla vanduda, sest mitte midagi paremat lihtsalt ei ole. Ilmselt siit tuleb ka minu sisemine leek igas muus eluvaldkonnas võitlusi pidada, kus tegelikult ei ole sundi halva olukorraga leppida.
Mina olen pumbausku
Diabeedi mõttes on mul väga raske aasta olnud. Sügisel avastati kilpnäärme alatalitlus, mis veresuhkrud täiesti lappesse keeras. Tegin vähemalt 10x päevas insuliini, aga veresuhkur alla 10 ei tahtnud üldse püsida. Lisaks olin talvel vähemalt korra kuus haige, ja ikka väga halva enesetundega. Veresuhkur jälle täiesti lappes. Nüüd on samuti käsil väga suured emotsionaalsed ja füüsilised muutused, mille tõttu on ka veresuhkur ülimalt lappes olnud. Kõike arvesse võttes on pumbale üleminek olnud elupäästja. Kuigi jah, sellega võib alguses olla keeruline ja tarvikute vahetamise protsess on tüütu, siis vahepealsel ajal saab aju lõpuks puhata ning vabaneb palju aega ja ressurssi, et elu muude aspektidega tegeleda.
Ja veelkord - sügav soovitus on end ümbritseda inimestega, kes seda valdkonda tunnevad. Diabeediõde, Diabeedikooli inimesed, teised diabeeti põdejad. Selles maailmas üksi orienteeruda on väga raske, aga on inimesi, kes biiti tajuvad ja suurima heameelega oma teadmisi jagavad.
Loogiline, aga igaks juhuks pean üle ütlema. Nii minimed kui nano kogemused on minu isiklikud kogemused, mõlemad (veel) suht üürikesed. Diabeedi ravi on väga individuaalne ja sõltub oluliselt inimesest endast. Kellel on huvi, otsige üles õiged inimesed, kes oskavad just teie vajadusi arvesse võttes parimaid soovitusi jagada!!!
Hüpokoera edasiminekud
Ma tean, et väga palju on huvi olnud Lasse hüpokoera õpingute vastu. Just möödunud nädalavahetusel lõppes kolmas moodul, mis oli viimane kahepäevane kohtumine. Need on olnud nii minu kui koera jaoks väga väsitavad, sest kaks täistööpäeva jutti tuleb õppida teooriat ja praktikat isase teismelise koeraga, kes üldse ei taha õppida ja on ülbe ka veel. Eriti kettasse ajab, kui ta kodus mingeid asju oskab ja siis koolitusel justkui poleks elus ühtegi päeva koolitust näinud. Sellele lisandub regulaarne kodune töö kuulekuse ja erialase tööga. Juba esimesel korral ütles koolitaja, et minu koeraga on raske ja ma tunnen seda. Aga õnneks on iga korraga läinud ulme palju paremaks, sest olen õppinud Lasset ja ennast kui koerajuhti palju rohkem tundma.
