Lõputute kriiside jada


Nagu diabeediga ikka, ajab lisaks suures maailmas toimuvale ka diabeedimaailmas üks probleem teist taga. Ei tea, kas ma teen midagi pidevalt valesti või see ongi nüüd mu uus normaalsus. Kuigi toimunud on päris palju ka lahedaid asju, siis päris pikalt oli tunne, nagu ei oleks ega tahaks mitte midagi öelda. Sõja taustal tundusid kõik muud jutud parajalt mõttetud, mis ei väärinud digipaberi määrimist. Samas tuleb ka oma elu edasi elada ning oma miniprobleemidele lahendusi otsida.


Taas 21. sajandis

Kui viimases postituses ei olnud mul ei sensoreid, ühilduvust iPhone ega kellaga, siis nüüd on kõik olemas ja toimib. Kohe, kui oma viimase postituse avaldasin, leidus Tartus üks hea inimene, kes oma üleliigse saatja mulle oli nõus andma. Samuti oli väga suureks abiks Dexcomilt saabunud kingipakk lõppenud koostöö eest.


Naiivne nagu ma olen, uskusin pimesi, et ostes ühe kõige uuema telefonimudeli, saab sensoritest andmete kättesaamine olema lihtne. Nii see muidugi ei olnud. Kui saatja ja sensorid olemas, asusin oma kesiseid IT oskusi rakendama, et kõik vidinad omavahel ühendada. Õnneks on häid inimesi, kes viitsivad teha põhjalikke õppevideoid- ja juhendeid, et ka minusugused sellega hakkama saaksid. Tuleb välja, et iphone 13 pro (ios 15.3) sensoriga ühendamiseks tuleb kõigepealt loota mõne arendaja heatahtlikkusele ja oodata lugematu arv päevi või nädalaid, et üldse avaneks kandideerimise voor, kuhu saavad kiired tahtjad enda sooviavalduse jätta. Ootajaid on muidugi palju ning oht sellest haruldusest ilma jääda suhteliselt suur. Sensorilt Fitbit Versa 3 kellale andmete saamiseks on telefoni vaja kokku 4 erinevat rakendust ja veel umbes 2h Youtube videoid ja rakendusi jõllitada. Pika pusimise kokkuvõtteks võin öelda, et sellega saab hakkama igaüks, kellel on kamaluga kannatust, kes mõistab inglise keelt ning kelle õpsid koolis panid rohkem rõhku funktsionaalse lugemise ja kuulamise oskuste arendamisele, kui faktide pähe tuupimisele. Soovides endale häid karmapunkte, tegin minagi õpetuse, et järgmistel vähegi lihtsam oleks.


Kuna kõike blogisse ei jõua lisada, jagan diabeediga seonduvat tihedamini @anxidiabeedijutud Instagramis. Hoidke silm peal!


Covidi tagajärjed?

Kui viimati tegin kontrollvisiidi perearsti juurde 2 aastat tagasi, avastati mul esimest tüüpi diabeet. Seekord mingit üllatust ei tulnud, kuid jõudsime arstiga ühisele tõdemusele, et viimaste kuude kõrgete veresuhkrute süüdlane võib olla jaanuari alguses põetud koroona. Väga raske on olnud teha mingeid muudatusi, sest pidevate kõrgete veresuhkrute sekka satuvad üksikud seletamatud madalad, mis ei anna just liiga palju julgust insuliinikoguseid tõsta. Märtsi alguses tõstsin 1 ühiku jagu baasinsuliini, kuid see oli vist liiga väike muutus. Kolme kuu keskmine oli 6.9, mis teoreetiliselt jääb veel ootuste piiri, kuid on minu standardi jaoks tsuti kõrge. Igatahes ootan juba järgmist endokrinoloogiga kohtumist, et saaksime taaskord raviplaani üle vaadata.


Muud uudised

Ka diabeedivälises elus on üht-teist ikka paremuse poole arenenud. Värskeim uudis on, et löön kaasa Kagu-Eesti mentorprogrammis, kus on koos 12 Põlva-, Valga- ja Võrumaa alustavat ettevõtjat. Osalesin eile esimesel kohtumisel ning esmamulje programmist ja mentorist on väga hea. Üheks südameasjaks võtsin enda enesekindluse kasvatamise, et end ise paremini tunda ja mõjuda ka teistele enesekindlamalt. Arutasime mentoriga, et üks võimalus seda teha oleks harjutada avalikku esinemist. Nüüd vaatangi lahtiste silmadega ringi, et kas ja kus ma seda teha saaksin.


Oma vaba aega olen päris lahedalt sisustanud. Viimase hetke otsusena osalesin spordiklubi Werro Originaal talvepäevadel, mille oma meeskonnaga võitsime ja tänu Saagu Paremast leitud riietele võitsime juba teist aastat järjest parima kostüümi auhinna. Panin ka KRIBA-ga välja eriauhinna kõige rohkem ennast ületanud naisosalejale, mis oli vähemalt mu enda arvates lahe uuendus. Terve eelmise nädala veetsime Pärnus spaas, kus Emil peamiselt töötas, aga mul oli töö kõrvalt aega ka linnas ringi hõljuda ja positiivse üllatusena avastada, et kui kuskil Eestis on ühtlaselt hea klienditeenindus säilinud, siis on see just suvepealinnas. Eesti Ettevõtlike Naiste Tartu klubile tegin minikoolituse diabeedi teemal ning külastasime ühiselt Maarja Jahikoda. Osalesin abijõu ja modellina Donalabeli Tencel pesu pildistamisel, käisin ühel päeval ka Otepääl Laskesuusa MK etappi vaatamas ja olen mõned head korrad EscapeTartu põgenemistuppa eksinud.


Kui globaalsed õudused välja jätta, võib alanud aasta esimese kvartali isiklikus plaanis õnnestunuks lugeda. Tuleb taas tõdeda, et enda elu tuleb ise huvitavaks elada ning kohtudes erinevate lahedate inimestega, tekib ka endal meretäis uusi ideid ja unistusi. Kui nüüd suudaksin seda kõike teha ka korras veresuhkruga, oleks eriti maasikas.