Piinlik küll, aga olin endale niiii palju uusi tegemisi ja kohustusi kahmanud, et aega ja energiat blogisse midagi kirjutada ei olegi jagunud. Olen vastu võtnud (mõned neist juba lõppenud ka) mitmeid era- ja ärielulisi väljakutseid, neist suurima mõjuga on ilmselt koera võtmine ja ettevõtte kõrvalt kommunikatsioonispetsialistina palgatööle asumine. Kiire elutempo ja tihedate sündmuste keskel on veresuhkru ohjamine osutunud VÄGA kõvaks pähkliks.
Teine diaastapäev
Märkamatult möödus mais mu teine aastapäev diabeediga. Hullult tahaks öelda, et olen hästi kohanenud ja kõik on väga lihtne. Kahjuks tundub, et läheb ainult raskemaks. Püüdes oma tervise ja elurõõmude arvelt kompromisse vältida, olen taaskord asunud ümbritsevat kriitilise pilguga ümber hindama, et pea päris ei plahvataks. Kui ma kunagi arvasin, et olen väga hea pingetaluvusega ja võib-olla olin ka, siis nüüd võivad väiksemadki asjad korralikult siibrisse visata. Mu jamadetektor on väga tundlikuks muutunud ning kui vähegi võimalik, hoian ebamugavustega distantsi. Võib-olla seetõttu, et diabeeti põdejana olen niigi iga päev pinges, et oma 180 raviotsust teha, aga kes teab, äkki olen niisama ka tavapärasest tundlikuma närvikavaga.
Mis siis selle veresuhkruga ometi on?!?
Tahaks ka väga teada. Eelmises postituses rääkisin sellest, et pidevalt kõrge veresuhkur on perearsti sõnul võimalik koroona tagajärg. Võib-olla kestab see senimaani. Rääkisin sellest ka endokrinoloogiga, kes soovitas mul hakata kiiretoimelist insuliini koduses olukorras umbes 15 minutit varem tegema. Iseenesest väga asjalik soovitus, aga seda on ootamatult keeruline praktikas rakendada.
Esiteks juba seetõttu, et kui väga ma ka ei püüaks, ei suuda ma isegi kodukontoris oma toidukordi väga hästi ette ennustada, rääkimata kodust väljas olles. Teiseks, rusikareegel on, et sõltumata sellest kas ma olen just Lassega väljas käinud või ei, hetkel mil ma söömisega alustamiseks laua taha istun, tahab ta kindlasti uuesti õue minna. Väljas saab planeeritust kümnest minutist vähemalt 45 minutit, sest kõik naabruskonna inimesed tahavad teda nunnutada ja ma alles õpin konkreetsem olema. Ma saa iialgi kindel olla, et ma päriselt ka lähima poole tunni jooksul söömiseni jõuan. Kolmandaks, viimased kaks kuud on olnud pungil igal pool ringi trallimisest - nii nädala sees kui nädalavahetustel - mistõttu on täiesti võimatu mingisugustki stabiilsust tekitada. Neljandaks, meil oli ju siin pikalt kuumalaine, mille mõjust ei jäänud ilmselt ükski diabeeti põdeja puutumata.
Oluline on ka mainida mu enda hajameelsus, mis ajab ehk kõige rohkemgi vihale. Paari kuu jooksul olen vähemalt kolmel korral mõlemaid insuliine koju unustanud. Sellisteks puhkudeks on mul õnneks mõned digiretseptid varuks olnud, aga nüüdseks on vist need ka otsas. Umbes sama tihti olen unustanud insuliini süstida, eriti pikatoimelist pikale veninud peoõhtutel. Lühitoimelisega olen ula peal lihtsalt kitsi, sest enamasti on palju tantsimist või jalutamist. Ja üleüldse, kui kasvõi tilgake alkoholi on mängus, on veresuhkrut kordades raskem ohjata. Kirsiks tordil olen unustanud oma jahetaskuid laadida, mistõttu ei ole ka insuliinid ootuspäraselt toiminud.
Tulevane hüpokoer Lasse
Endalegi ootamatult võtsin endale kuldse retriiveri kutsika. Asjad jooksid väga sujuvalt paika - kui aprilli viimasel laupäeval veel naljatledes rääkisin sõpradele, et pean vist puikleva meespere eest salaja kutsika koju ära tooma, siis juba järgmisel laupäeval sõitis kahekuune Lasse mu süles kodu poole. Ikka härra nõusolekul. Esimesed kaks nädalat kuni kuu olid väga rasked, sest pidin kolmandalt korruselt temaga päeval ja ööl pidevalt välja jooksma, ta hammustas tihti ja väga valusasti ning üleüldiselt tahtis iga asja vastu võidelda. Oma tegemisi oli väga keeruline planeerida, sest koos temaga võttis (ja võtab siiani) kõik planeeritust vähemalt kolm korda rohkem aega. AGA juba viimane kuu on olnud suhteliselt idülliline - oleme teineteise elurütmiga enam-vähem kohanenud. Õnneks on ta väga rahuliku iseloomuga, armastab palju lebotada ja aknast välja vahtida nagu minagi. Ta magab meiega vabalt poole päevani ja peale ühe laadija ei ole ta midagi katki ka närinud.
Lisaks ustava semu ametile, saab kõigi ootuste kohaselt Lassest ikkagi tööloom. Kes ei tea, siis hüpokoerad on diabeeti põdejatele head abimehed, kes aitavad madalat veresuhkrut tuvastada ning sellest omanikule või tema kaaslastele märku annavad. Vastavale koolitusele tahaksime minna järgmisel aastal. Rohkem infot hüpokoerte koolituse kohta leiab Diabeedikooli kodulehelt.
Jälgige instat!
Ma ei saa lubada, et väga intensiivselt pikemate juttude juurde kohe tagasi tulen, aga kõigi huviliste õnneks olen teinud ka @anxidiabeedijutud insta, kus tihedama intervalliga diabeediga elu võlusid ja valusid jagan.
Olge siis muhedad ja ma püüan ka olla.
