Ütleme nii, et viimane nädal on möödunud hoopis teisti, kui planeeritud oli. Ideaalis oleksime pidanud praegu Horvaatias peesitama ja ülehomme Norra lendama. Plaanide uuenedes oleksime pidanud Lõuna-Eestis oma parimat elu elama ning laupäevaks olin grillipeo planeerinud. Selle kõige asemel vegeteerin juba seitsmendat päeva Võru haiglas. Mõnes mõttes on ka see puhkus - privaatne tuba, toitlustamine 6x päevas, iga päev käib koristaja ning midagi peale voodis vedelemise põhimõtteliselt tegema ei pea.
Aga alustame algusest.. Minu haiglasse jõudmise lugu on üpris käänuline. Esmaspäeva hommikul suundusin perearsti juurde, sest olen juba pikemat aega nagu väike vanainimene. Igalt poolt koliseb ja valutab. Põhiline probleem oli põlvevalu, kerged hingamisraskused ja saatekirja soov silmaarstile. Õnneks oli ema eelneval õhtul juhtinud tähelepanu, et joon väga ebanormaalselt palju vett ning samal ajal kulutan niiviisi meie vetsuukse ära. Mainisin muuseas seda perearstile ning mõõtsime veresuhkru. Ja tohoh – veresuhkru tase oli 19.3, kui normaalne on 5-6.
Järgmisel päeval kutsus Emili mama Pirru meid enda juurde, et tulevasse ellu sissejuhatus teha. Seal veresuhkrut mõõtes selgus, et see on veelgi tõusnud 23 peale ning ei jäänud muud üle, kui haiglasse põrutada. Siis hakkas pihta igasuguste proovide tegemine ja mitu korda päevas enda torkimine veresuhkru mõõtmiseks ja insuka süstimiseks. Lisaks veel mitmed-mitmed vereproovid, tilguti all kulgemine ja uuringud. Vereproovidest ja kanüülist on mu käed loomulikult sinikaid täis. Esimesed 48 tundi olin piiskisolatsioonis, mis tähendas, et palatist ilma vajaduseta väljuda ei tohtinud. Aga ega mul kuhugi minna polnudki. Ajaviiteks olen põhiliselt Netflixi vaadanud, viimaste kooliasjadega tegelenud ja eile heegeldasin endale sussid.
Positiivne on see, et ega midagi liiga ebameeldivat siin haiglas polegi ning suures osas on siin väga talutav viibida. Olen siiani terve aja üksikpalatis olnud, tänu millele saan rahulikult omi asju sahmerdada. Haigla personal on ülimalt tore ja abivalmis olnud. Söögid on maitsvad ning kuigi ma olen toidu osas päris pirtsakas, siis söömata pole ma midagi jätnud ja isegi need toidud, mida ma muidu eluilmaski suhu ei pistaks, olen suures osas ära söönud. Võru haigla on mind tõesti positiivselt üllatanud! Võrdluseks eelmisel suvel Regionaalhaigla visiit, mis oli igas mõttes kohutav. Alustades röökivatest õdedest, toidust, mis absoluutselt süüa ei kõlvanud ning lõpetades täielikult puudulikku kommunikatsiooniga, mida illustreeris olukord, kus minult nõuti nõusolekut operatsioonile minekuks, kuigi mitte üks hing ei olnud isegi minuga rääkinud, mida üldse opereerima hakatakse.
Aga elu haiglas pole olnud ainult lust ja lillepidu. Nagu Lõunamaadele kombeks, ei möödu ükski nädalavahetus ilma rämmarita. Võiks ju loota, et haiglas on hea ja rahulik. Aga võta näpust. Reede õhtul toimetati siia kaks vanameest, kes konkreetselt karjusid ööd ja päevad läbi. Tegin sellest isegi tõendusmaterjaliks helisalvestise. Vähe sellest, üks nõudis ka õdedelt viina. Miks nad karjusid, ma ei tea, aga midagi sellist neil küll viga polnud, et katkematult räuskama peaks. Ei oska öelda, kas nad on ära uinutatud või kaineks saanud, aga nüüdseks on nad kordades vaiksemaks jäänud. Lisaks oli paar päeva mu kõrvalpalatis üks tüütu vanatädi, kes pidevalt väga kõva häälega telefoniga rääkis. Lisaks enne I G A toidukorda pidi õde tal paluma istuda, sest pikali ei saa süüa ega juua... Kui kuulsin, et teda hakatakse kõrvalpalatisse liigutama, jättis süda suures hirmus lööke vahele, et ta siia tuuakse. Õnneks mitte ning loodetavasti oma viimased päevad saan rahulikult puhkust edasi nautida.
Nagu teadjamad inimesed on korduvalt maininud, läks mul väga hästi, et avastasime probleemi enne, kui see suuremat kahju jõudis tekitada. Väga tihti diagnoositakse seda haigust üldse läbi kooma. Õnneks ei jõudnud kõrge veresuhkur väga muud pahandust korraldada. Kellel mõte, et ilmselt ma olin ise laisk ja kühveldasin liiga palju magusat, siis rahustuseks võin öelda, et esimene tüüp ei ole tingitud elustiilist. Teadaolevalt põeb diabeeti minu suguvõsast vaid üks kaugem sugulane, mistõttu ei saa ka öelda, et see kindlasti pärilik oleks. Keegi ei tea, miks see tekib või mis seda põhjustab. Küll aga tuli välja, et põhimõtteliselt kõik muud tervisehädad, mis mind selle aasta jooksul vaevanud on, ongi kõrgest veresuhkrust tulenenud. Niiet vähemalt nüüd ma tean, miks tervis pidevalt jupsis.
Jättes välja kõik praktilise, et avastati kiiresti, haiglaelu pole teab-mis piin ning see on haigus, millega saab väga hästi elada, on meeleolu ikkagi pigem kehv. Siiani on täna esimene päev (ja see pole veel läbi), mis on ilma pisarateta möödunud. Esiteks juba sel põhjusel, et iga kord, kui Emil või vanemad ära läksid, oli selline tunne nagu oleks mind üksi lastekodusse jäetud - kurb ja üksik. Teiseks ootab mind haiglast koju jõudes hoopis uus elu. Kuigi need on suures pildis väikesed asjad, mida peab muutma, pean ikkagi igapäevaselt hakkama jälgima, mida ja kui palju ma söön, mõõtma veresuhkrut, süstima, kogu kaadervärki igal sammul kaasas kandma ning vähemalt esialgu pidude ja pahedega tagasi tõmbama. See ei ole maailma lõpp, aga ma olen suve nii pingsalt oodanud ning nüüd ma isegi ei tea, kas või mida üldse oma eluga peale hakata. Positiivne pool on, et olen end alateadlikult selleks ette valmistanud, sest aasta jooksul olen pidusid ja alkoholikogused kordades niigi vähendanud, mistõttu on nüüd ilmselt veidi lihtsam kohaneda. Saan suurepäraselt aru, et mul on põhjust õnnelik olla, sest kõik muu funktsioneerib hästi, ma ei ole suremas ning minu lähiringis on mitmeid inimesi, kes on sama teemaga seotud, on valmis mind aitama ning neidki, kes valmis sel teemal end harima, et mulle paremini toeks olla. Aga olgem ausad, see ei ole ju tegelikkuses hea uudis. Ma tean, et pole mõtet muretseda asjade pärast, mida muuta ei saa, aga usun, et on inimlik tunda pettumust ja kurbust, kui oled täiesti ebaõiglaselt eluaegse karistuse kaela saanud. Lisaks ma lootsin, et sellest aastast tuleb hea aasta. Kui eelmisel aastal oli mu elu täis draamat igal rindel, siis tundub, et tänavu tuleb suuremat sorti võitlused maha pidada iseendaga ja endaga rahu sõlmimisel.
Mis saab edasi? Eelmisel nädalal oli helesinine unistus täna koju pääseda, kuid kuna veresuhkur on langenud oodatult aeglasemalt, pean veel kolmapäevani siin olema. Ma ei imestaks, kui peaksin isegi veel kauem olema, aga kuna Tallinnas on neljapäevaks juba endokrinoloogiga visiit kokku lepitud, lubatakse päälinnas edasi toimetada. Ja ega muud polegi esialgu, kui 4x päevas mõõta ja süstida, jälgida toitu ja järgida tervislikku elustiili. Ega see suhkruhaige elu suures osas ongi tervislikult elamine. Muide - arvamus, et diabeetikud ei tohi süüa maiustusi või mingeid kindlaid toite, ei vasta tõele. Mitte midagi pole keelatud, kõike lihtsalt mõistuse piires. Nagu elus ikka.
Kuna suhkruhaigus hakkab minu elus suurt rolli mängima, kirjutan sel teemal kindlasti veel. Senikauaks soovin teile kõigile tugevat tervist ja lustakaid päevi! Olge ikka tähelepanekud oma tervise osas, sest kui keha veidralt käitub, ju siis midagi ikka putitamist vajab. Keegi teine ei hoolitse meie tervise eest, kui me ise seda ei tee. Aitäh kõigile, kes olete huvi tundnud ja mulle häid soove saatnud!
ps! Eelmise postituse jätk. Paljud küsisid uuest autost pilte. Kuna juba teisipäeval tulin haiglasse ja enne seda oli tegevuskava tihedalt täis, ei jõudnud veel pilte teha. Uues postituses ilmuvad need kindlasti.