On aeg teha kokkuvõte minu esimestest kuudest Dexcom One-ga. Kui välja arvata algne probleem mu enda telefoniga, on kõik väga kenasti sujunud.
Mis üldse on Dexcom One?
Dexcom One on pidev glükoosimonitooringu seade ehk lihtsas keeles veresuhkru sensor. Iga sensoriga paigaldatakse naha alla imepeenike niiditaoline nõel, mis mõõdab koevedelikust veresuhkru taset. Sensor on ühendatud saatjaga, mis läbi Bluetoothi saadab info telefoni, kust diabeeti põdeja saab reaalajas jälgida veresuhkru muutumist, trende ja alarme seadistada. Seda võib kanda saunas, dušši all ja basseinis ning märkamatult muutub see lahutamatuks kaaslaseks diabeeti põdeja elus. Vähemalt minuga on nii läinud.
Paigalduskohad
Dexcomi One sensorit võivad täiskasvanud paigaldada õlavarre tagaküljele ja kõhule. Mina olen seda hoidnud põhiliselt ainult käel, kuid viimase sensori paigaldasin proovimise mõttes kõhule. Põgusa kogemuse pealt võin öelda, et mõlemad on arvestatavad variandid ning vajavad lihtsalt veidi harjumist. Kuigi iga hetk on tunne, et väiksemagi sahmimise tagajärjel tõmban sensori keha küljest lahti, siis tegelikult on see tugevasti kinni. Seni pole ma ühtegi Dexcom One sensorit suutnud kogemata lahti tõmmata ning loodan, et seda ei juhtu ka edaspidi.
Kas see on valus?
Paigaldus ei ole enamasti valus ning nõela naha all peaaegu ei tunnegi. Mõnikord sensorit õlavarrele paigaldades olen vist närvi tabanud ning sama käe sõrmedesse on imelik surin tekkinud, aga seda ainult sekunditeks. Mõnikord tahab ka käsi veidi kohendamist, kui keharaskusega otse sensori peale suruda. Kui miski on valus, siis sensori ja kaitsekleebise eemaldamine. Teip on väga tugev ja põhjusega, sest me ju ei taha, et see kergesti lahti tuleks, mistõttu on eemaldamine paras nokitsemine.
Plussid
Veresuhkru näidud jooksevad iga 5 minuti tagant otse telefoni. Rakenduse allalaadimine ja kasutamine on väga lihtne. Tänu sensorile ei pea enam veriste ja valutavate sõrmedega mööda ilma ringi jooksma ning saan veresuhkru liikumist kontrollida ka sellistes olukordades, kus glükomeetrit kasutada on maru keeruline, näiteks trennis, jalutuskäigul või roolis. Rakendus annab korraliku ülevaate veresuhkru liikumisest ning trendidest, tänu millele saan teha teadlikemaid raviotsuseid.
Dexcomi hinnatakse kuuldavasti paljuski just selle täpsuse tõttu. Kuigi olen suht laisk glükomeetri kasutaja, siis need korrad, kui olen veresuhkrut kontrollinud, on sensor täpne olnud. Silmas peab pidama, et kuna sensori näidud ei tule mitte verest vaid koevedelikust, ilmub info telefoni väikese hilinemisega.
Rakenduses on võimalik seadistada alarme, mis annavad kõrgest ja madalast veresuhkrust märku. Seadistada saab ka signaalikao alarmi. Kuigi olen tänaseks õppinud juba palju paremini oma keha tundma, siis liikumises olles ei tunne ma endiselt hüposid ja hüpereid väga kergesti ära. Tihti märkab just sensor, et vs on liiga kõrge või madal ja annab mulle sellest teada. Eriti vahvad on erinevate helitoonidega alarmid kõrge ja madala veresuhkru puhul, mis on väga lihtne, aga mugav lahendus.
Dexcom One rakendusest saab ka põgusa ülevaate veresuhkru kontrolli üle. See näitab aega vahemikus, mis on inglise keeles rohkem tuntud kui time in target või time in range. Lisaks kuvab see keskmise veresuhkru taseme ning ennustab glükohemoglobiini suhteliselt täpselt. Viimane kord mul kusjuures täiesti täpselt – 6.5%. Kes tahab rohkem infi saada, võib alla laadida ka Dexcom Clarity rakenduse, mis kuvab väga kompaktselt kõikvõimalikke andmeid, mida sina või arst näha tahaksite. Entusiastlikumad arstid pakuvad ka välja kontod ühendada, tänu millele on endokal ja diabeediõel võimalus distantsilt informeeritud püsida.
Komistuskivid
Tehnika peale ei saa alati kindel olla, seda me kõik teame. Peab olema alati erinevateks olukordadeks valmistunud – nii ka selleks, et telefon või sensor ei tee soovitud koostööd.
Diabeedigruppidest on läbi käinud ühenduse kadumise probleem. Minu ainuke ere mälestus ühenduse kadumisest on meie oktoobrikuisest Barca reisist, kui sensori kasutusaja viimastel päevadel kadus ühendus paaril korral päris pikaks ajaks. Kuna olin glükomeetri hotelli jätnud, pidin õhtustele plaanidele vee peale tõmbama, sest lihtsalt polnud julgust võõras riigis seiklema minna, kui veresuhkrust ülevaade täielikult puudub. Kui aga uue sensori paigaldasin, oli kõik jälle jonksus. Ühenduse kadumist on üksikutel kordadel veel ette tulnud, aga ma pole sellest väga välja teinud. Olen lihtsalt oodanud või glükomeetrit kasutanud.
Mul on komme enne voodisse minekut diivani peal alati veidi tukkuda. See on ka üks asi, mis mu elukaaslast juba kolm ja pool aastat närvi ajanud on, sest peame kõiki sarjade episoode kaks korda vaatama. Ühel õhtul juhtus aga nii, et ärkasin oma uinakust ja sensori näit oli midagi 3 ringis, aga telefon ei olnud alarmi andnud. Mu madala veresuhkru alarm oli paigaldatud 4 peale, mistõttu oleks telefon juba ammu pidanud uugama hakkama. Glükomeeter näitas samasse auku ning siis hakkas üks hilisõhtune mugimine alles pihta. Õnneks oli härra üleval ning mingi hetk oleks ta ikka aru saanud, kui ma vaikselt hinge heitma oleks hakanud.
Hind ja kättesaadavus
Hetkel saab Dexcom One sensorit soetada vaid nende veebilehelt ning sealt tellides on hinnad järgmised:
- stardipakett (saatja+sensor) = 59.90€
- igakuine tellimus (3 sensorit iga kuu ja 1 saatja iga 3 kuu järel) = 118,90€
- kvartalitellimus (9 sensorit iga 3 kuu ja 1 saatja iga 3 kuu järel) = 344,90
Tellimine paistab olevat suhteliselt lihtne. Püsitellimuste näol peaksid varud saama täiendatud ka õigeaegselt, et keegi ei peaks ilma sensorita ringi jõlkuma.
Veel põletavamad küsimused puudutavad ilmselt kõike Haigekassa soodustusega kaasnevat, mis 2022. aastaga ka siinmail lõpuks reaalsuseks saab. Sensoreid saab hakata ostma endokrinoloogi retsepti alusel ning 90 protsendilise soodustusega. Need tulevad kohalikesse apteekidesse müüki, kuid müüjate nimekiri on veel selgitamisel. Haigekassa hüvitab inimese kohta aastas 4 saatjat ja 40 sensorit, alla 19 aastastele 41 sensorit. Hinnaks kujuneb ligi 12€ kuus, mil saatja hind on 0,11€ ja sensor 3,78€. Kuna üks sensor töötab 10 päeva, kulub kuus 3 sensorit.
Dexcom One vs Libre 2
Mõnel on ehk meeles, et enne Dexcom One Eestisse saabumist olin Libre 2 sensori kasutaja. Paratamatult tahaks ju neid ka omavahel võrrelda. Minu kogemus on, et Libre 2 omab täpselt kahte eelist Dexcom One ees, milleks on selle väiksus ja kahenädalane tööaeg. Kumbki neist pole midagi sellist, miks mu käsi tõuseks neid uuesti soetama. Lisaks pidi näitude kontrollimiseks telefoniga mööda kätt ringi kompama, mida ma praeguse talvevammuste kihi all kohe üldse taga ei igatse. Juba tänases olukorras, kui sensorit saab ilma skeemideta tellida ja emakeeles võimalikele probleemidele lahendused leida, ei vahetaks ma mingil juhul seda Libre 2 vastu välja. Rääkimata saabuvas Haigekassa soodustuse olukorras, mil ka kulu elutähtsale seadmele on võrreldes varasemaga põhimõtteliselt olematu.
Minu elu lahutamatu osa
Avalik saladus on, et diabeedimaailmas toime tulemiseks peab kasutusele võtma kõikvõimalikke jõu- ja ilunumbreid. Vähemalt on nüüd üks mure jälle vähem, sest lõpuks on võimalik endale ausal teel eluks vajalikke seadmeid soetada. Kui miski siin maailmas aitab end diabeeti põdejana normaalse inimesena tunda, siis selleks on sensor ja mul on ülimalt hea meel, et Eesti vähemalt sammub arenenud riikidega samas suunas.
