Kes teeb-see jõuab. Aga kui ei jõua?

Käes on ühtaegu huvitav ja raske aeg. Nagu eelnevas postituses mainisin, olen endale hunnikutes ülesandeid kokku korjanud. Kui tavapäraselt püüan hoida positiivset vaibi ja lõbusat tooni, siis täna olen üpris melanhoolne ja mõtlik. Aga alati ei olegi kõik ainult roosiline ja ideaalne.


Hiljuti olen käinud päris mitme arsti juures, kes on mulle öelnud, et toimetan liiga suure koormuse all ning on pika nimekirja mu hädadest üles loetlenud, mis kõik mu stressi sümptomid on. Olen vaevelnud ka loovuse puudumise käes. Ja eks ma ise endale selle kaela toonud olen. Põhiliselt just seetõttu, et elu käib üle pea ja mõte ei saa vabalt lennata, sest aeg on ülesandeid tihedalt täis pikitud. Kõige rohkem on kahju sellest, et kõikide oma kohustuse alla mattudes pean loobuma või edasi lükkama just neid tegevusi, mida ma ise väga teha tahaksin.


Ma püüan küll väga end mitte teistega võrrelda, sest inimesed oma elude, vajaduste ja jõuvarudega on erinevad, aga väga raske on seda mitte teha. Kuidagi on minu ümber palju just selliseid inimesi, kes teevad ja pingutavad mega palju ja see paneb mingisuguse pinge peale, et ma ei saa ju ka kehvem olla ja tekitab küsimuse, et miks mina siis ei peaks jõudma?


Juba mõnda aega on mu elu näinud välja nii, et iga minu päev on mingil moel planeeritud. Ma igatsen neid õhtuid, kui peale tööd saaks lihtsalt rahulikult olla ja telekat vaadata, aga kuna nii palju on teha, juhtub seda harva. Isegi, kui vedelemiseks aja võtan, siis selle arvelt, et järgmisel õhtul tuleb veel pikemalt teha ja kuklas tiksub pidevalt süütunne, et mingeid asju enda seatud tähtajaks valmis ei saa. Kui isegi olen hullusehoos mõne meetingu semudega kokku leppinud, et veidi pead tuulutada ja mõtteid eemale saada, tähendab see jällegi, et kohustustega tuleb tegeleda millegi muu arvelt.


Ma pole vist iial nii palju ja vähe ühtaegu jõule oodanud, sest teoorias peaks tekkima aeg, et puhata, aga praktikas on vaja bakatööd kirjutada, sest ma ei ole üks nendest inimestest, kes suudaks piisavalt keskenduda ja ühe nädalaga kõik valmis saada. Samas, kui arvestada mu senist elurütmi, elangi pidevas töötamises. Iga nädal ootan nädalavahetust, et siis jälle tööväliste tegevustega järjele jõuda.


Tihti öeldakse, et tudengielu ongi magamata ööde aeg, mil kohustused käivad üle pea. Noored tunnevad kogu maailma raskust endi õlul, sest lisaks koolis käimisele on vaja ka raha teenida ja iseseisvalt hakkama saada. Lisaks peaksin muretsema kliima, poliitika, ühiskonna heaolu ja endast nõrgemate nagu loomade, laste, eakate, vähemuste ja vaeste eest – lihtsasti öeldes peaksin olema aktiivne ühiskonna liige ja väga informeeritud absoluutselt kõigest toimuvast. Erialasele tööle on väga raske saada ning tihti tuleb leppida sellise tööga, mis hinge ja energiat veel rohkem söövad, kui muidu südamelähedane töö võiks. Ja nii jääbki häbiväärselt vähe aega enda sõprade ja hobidega tegeleda. Kuni kevadeni sain Tallinnas õppimist lubada tänu tööle, mida ma ei nautinud ning vanemate ja elukaaslase finantsilisele toele. Kurnavalt tihti pidin end õigustama, miks ma ise endaga toime ei tule või täiskoormusega tööle ei lähe. Nüüd ma olen ja saan iseseisvalt hakkama, aga seda kõike isikliku elu, suhete ja rõõmude arvelt.


Võiksin ju töölt ära tulla või midagi muud otsida, aga praeguses olukorras on väga keeruline mingit muud tööd leida. Ükskõik kellega olen rääkinud, siis igale poole kandideerivad inimmassid. Ja samas, kuidas ma annan käest enda finantsilise iseseisvuse ja hakkan jälle kellegi teise toel elama? Kui keegi teine nii elab, on see väga fain! Minu arvates võikski igaüks saada rahus elada sellist elu, mis neile endale kõige paremini sobib, ilma, et peaks kellelegi asjasse puutumatule end õigustama. Kui kellegi vanematel on võimalus ja soov enda lapsi õpingute või mingil muul ajal toetada, miks ei võiks nad seda ilma põhjendust vajamata teha? Aga samas jällegi, ise ma kellegi käest taskuraha küsima hakata ei taha. Kuidagi piinlik ja luuseri tunne oleks. Kellegi teise rahaga kaasnevad alati mingid ettekirjutused, kuidas antud raha normaalne kulutada oleks, mida no üldse ei taha, kui juba iseseisvus käes on.


Mõnes mõttes ongi nagu lukus olla. Kooli on ainult pool aastat jäänud ja seda ma küll katki ei jäta. Tööst nagu ka loobuda ei saa ega taha, sest koolis käimiseks pean ma Tallinnas ju kuidagi elama. Ja siis jäävadki enda projektikad, soovid ja tahtmised, mida tuleb kahe suure aja- ja eneriaröövli juurest läbi suruda, sest need toovad rõõmu ja teevad südame soojaks. Ja kui neid viimaseid ei oleks, olekski ainult kool-töö-kodu ja ega see ka mingi õige noore inimese elu ei ole. Siiski pean tihti loobuma nendest asjadest, mis mulle huvi pakuvad ja sära silma toovad, et teha neid asju, mis tihti seda sära just kustutavad.


Mõnikord ma vaatan ja kuulan, kuidas inimesed elavad ja ma lihtsalt mõtlen, et kust tulevad need ressursid? Kust te leiate aja, energia ja raha neid kõiki ägedaid asju teha? Kuidas te saate üle pidevast põrumishirmust, et teha elus suuri muudatusi, et päriselt ka oma elu nautida? Ma tõesti siiralt tahaksin teada, kuidas nii edukalt lenneldakse läbi elu. Kui keegi teab võluretsepti, ootan huviga päriselt kasulikke nippe, mis ei kätkeks endas sõnumeid nagu „tuleb üle elada“, „varsti läheb lihtsamaks“ või „kellelgi teisel läheb veel halvemini“. Tean neid juba.


Kõigile neile, kes tunnevad end samamoodi lõksus nagu mina, soovin julgeid otsuseid ja selget mõtlemist. Siiralt loodan, et oskate elu kergemalt võtta ning enda heaolu nimel paremaid valikuid teha. Lõpuks elame ju tegelikult ainult enda jaoks ja alati ei pruugi orav-rattas mentaliteet end ära tasuda, sest tulemuseks on elust tüdinud kaasmaalased.


Et teid mitte väga ära hirmutada, siis ma päriselt ka tegelen endaga ning loodetavasti hakkan ka lähitulevikus otsuseid vastu võtma, mida võtta ja mida jätta. Ja ega ma saan mingil määral normaalse inimese elu ka elada ning kass tuleb ainult mõnikord peale. Ma ei arva, et elama peaks üle oma võimete ja ühiskonnanormidele alludes. Kui ei jaksa, siis ei jaksa ja see on normaalne. Kui tahan puhata, siis võin puhata ja kellelgi teisel ei ole õigust mulle öelda, kui palju ma peaksin oma elus jõudma. Üleüldse võiksime kõik, mina kaasaarvatud, olla tiba kaastundlikumad ja mõistvamad teineteiste vastu. Kui kellelgi on raske, siis kritiseerimise asemel äkki küsime, kuidas me saame aidata? Või selle asemel, et öelda, et kellelgi teisel on veel raskem, püüaksime teha nii, et vähemalt meie enda lähedased ei oleks need, kes sarnaste võrdluste alumises otsas on?


Mõelgem nendel jõuludel, kuidas enda kallitele inimestele suuremaks toeks olla. Ja kuidas ise ka enda elu õnnelikumalt elada. Kas alati on vaja olla kõige tegusam ja tublim või mõnikord piisab ka vähemast, et endaga rahul olla? Ma loodan, et piisab.


Rahulikke ja südamlikke jõule kõigile!