2021 - heade mõtete ja tegude aasta + Anxi esimene loos

Nii palju suuri ja julgeid muudatusi ei ole ma ilmselt oma varasemas elus küll teinud kui viimaseid päevi sammuval aastal. Ülikooli lõpetamine, töökohtade vahetamine, Tartusse tagasi kolimine, ettevõtte loomine, koostöö Dexcomiga, uuesti tantsimisega alustamine ja palju muud.


Diabeediblogi avab uksi, millest mõeldagi ei osanud

Mul on megalt hea meel, et selle blogiga kaks aastat tagasi algust tegin. Toona alustasin vaid suuresti igavuse peletamiseks ning erialaste oskuste arendamiseks. Tänaseks olen Eesti esimene diabeediblogi, teinud koostööd Diabeedikooli ja Dexcomiga, kirjutanud artikleid Delfisse nii endast kui Märt Piusist ja Robert Viiberist ning ka minust on persoonilugu Tervis Plussis avaldatud. Asjad, millest olen unistanud, on juba tõeks saanud. Lihtsalt seetõttu, et olen otsustanud teha seda, mis mulle oluline. Ja kõik mainitud võimalused on avanenud just 2021. aastal.


Tähistamaks lõppevat aastat, kutsun ellu oma esimese loosi. Koostöös Salvestiga annan ühele õnnelikule hüporohtudeks 4 karpi Põnni ökoloogilisi smuutisid, et kas tema või ta lähedane saaks uuele aastale turvalisemalt vastu minna. Maasika- ja puuviljamaitselised beebitoidud on minu absoluutsed lemmikud hüporavimid, sest need on väga maitsvad, täpselt õiges koguses ning mugav igale poole kaasa tassida. Minul kulub neid igatahes päris palju ja olen neid poetanud kõikidesse kottidesse ja sahtlitesse. Kokku loosin välja neli karpi smuutisid, millest pooled on maasikamaitselised ja pooled puuviljamaitselised. Loosis osalemiseks pole vaja teha muud, kui SIIN end Anxi Diabeedijuttude meililisti regada. Osalejate nimekiri läheb lukku 2022. aasta 23. jaanuari õhtul kell 23.59 ning õnneliku võitja kuulutan välja Anxi Diabeedijuttude jaanuari postituses, mis ilmub näärikuu viimasel nädalal. Loosis osalevad ka kõik need, kes on end varem registreerinud.


Paberitega hobusevaras

Kuna sel aastal on olulisi verstaposte olnud mitmeid, on keeruline lausa valida, mis neist kõige olulisem. Üheks on muidugi olnud ülikooli lõpetamine. Pean tõdema, et vahutasin mis vahutasin, ülikoolist leitud semusid ja enesekindlust ei vahetaks ma mitte millegi vastu. Mõelda vaid, et reklaami ja suhtekorralduse eriala oli minu jaoks varuvariant, kui psühholoogiasse ei võeta. Samas oli juba sisse saamine vist esimeseks tõestuseks, et ma antud erialale sobin. Mäletan selgelt, kuidas polnud viimased paar päeva isegi mitte silmanurgast päevakajalisi uudiseid piilunud ja teised vestlust ootajad teadsid kosta, et komisjon selle kohta just küsima hakkab. Väga ei mäletagi, mis udujuttu komisjonile räägitud sai, aga vestlus tipnes sellega, et ulli peaga mainisin, et jälgin juutuubereid, kuigi seda kunagi teinud polnud ega tee tänaseni. Ilmselgelt järgnes küsimus, et keda jälgin, aga mul ei tulnud isegi hensugusta meelde. Kuidagi ma igatahes sellest tupikust välja vingerdasin ja end kooli sisse rääkisin. Olen niivõrd tänulik selle kogemuse eest. Ja kuigi Tallinn muutus lõpuks väga vastumeelseks, on ka pealinnal oma oluline roll ühe noore inimese elus mängida. Niiet julgustan kõiki vähemalt mingi eluperioodi Tallinnas veetma.


KRIBA

Teine väga suur asi on olnud enda ettevõtte loomine. KRIBA kommunikatsiooni- ja turundusagentuuri idee kogus pikalt hoogu, kuid nüüd on lõpuks tõeks saanud. Esimesed kliendid leitud ja töödki tehtud. Usun, et võin tulemusega isegi päris rahul olla, kuigi ettevõte ise alles veel nii vastsündinu tuhvlites on.


Ka KRIBA sai tõeks paljuski tänu ülikoolile, kui kevadel Kommunikatsioonialase ettevõtluse õppeaine raames lõime Henri Käsperi juhendamisel endale kursakatega oma agentuuri. See oli koht, kus saime kolme aasta jooksul omandatud teadmised ja oskused ühendada päris eluga ning heas mõttes hullu panna. Minu jaoks võtsid õpingud selle ainega hoopis teise dimensiooni, sest puutusin esimest korda elus kokku ettevõtte telgitagustega, näiteks teenuste hinnastamise ja ettevõtte kulude eelarvestamisega. Esimeses seminaris võrdles õppejõud ettevõtlust rattaga sõitmisega - kumbagi ei saa õppida ainult raamatut lugedes. Siis hakkas mõte peas ketrama, et äkki see polegi nii kosmoseteadus ja ma võiks ka sellega hakkama saada. Abiks tuli ka Emili ema pikalt kestnud lobitöö ettevõtlusega alustamiseks ning Emili ja kursakate julgustavad sõnad, sest esimestena kuulsidki sellest just Emil ja mu üks kursaõde. Ka edaspidi olid inimesed ülimalt toetavad. Nüüd jääb üle ainult kõvasti tööd teha, aga juba olen tundnud, et iseenda boss olla on ikka hoopis palju parem.


Kõik muu

Foto: @Leenugraaf
Tantsutrupp Viva La Divas / Foto: @Leenugraaf

Kuna olen väga palju rõhku pannud just vaimsele ja emotsionaalsele heaolule, olen õppinud end palju rohkem tundma ja enda eripäradega rahu tegema. Oskan paremini ära tunda olukordi, kus ma end hästi ei tunne või mis minus head tunnet ei tekita ning teen järjest vähem allahindlusi seltskonna ja keskkondade osas. Otsin pidevalt endale uusi väljundeid, milleks on näiteks südamemandalate värvimine, ristsõnade lahendamine, EENA tegemistes aktiivselt kaasa löömine ja viimasena on lisandunud Viva La Divas tantsutrupis jala keerutamine. Kui muidu olen ikka klubis puusad lahti rokkinud, siis nüüd teen seda kaks korda nädalas tantsutrennis. Regulaarne trenn pole ammu minu elu osa olnud, mistõttu diabeedi perspektiivis oli sellega eriti raske alustada - ei osanud koormust arvestada ja esimestes trennides tuli ka hüpodega tegeleda. Et ikka enda tervis esikohale seada, rääkisin kohe alguses treeneritega, et nad viltu ei vaataks, kui keset trenni snäkipause teen. Seda nad muidugi ei tee ka. Samuti andsin märku, et ma ei näpi pidevalt oma telefoni niisama vaid kontrollin oma veresuhkrut Dexcom One rakendusest. Trennikaaslaste teavitamine, hüpodeks valmistumine ning sensori kasutamine on andnud mulle võimaluse turvaliselt treenida ning läbi selle oma vaimset ja füüsilist heaolu tõsta. Palju südamerahu on ka Tartusse kolimine toonud - see tõesti on üks heade mõtete linn.


Mida võtan uude aastasse kaasa?

Kõikide tegevuste ja muudatuste käigus olen õppinud, et tuleb oma mõtteid teistega jagada ja võimalusel väga paljude erinevate inimestega. Ma pelgan järjest vähem teiste negatiivset arvamust ega karda, et keegi mu ägedad ideed pihta paneb, sest idee pole midagi väärt, kui keegi seda ellu ei vii ning mitte keegi ei teostaks seda täpselt samamoodi nagu mina seda teeks. Küll aga on kõikidel kuulajatel ja kaasamõtlejatel oma vaatenurk ja kogemused, mis ainult rikastavad minu nägemust ning aitavad mul paremaid otsuseid langetada.


Loodetavasti tuleb järgmine aasta veel ägedam. Imelist aastavahetust!