Tänases postituses keskendun pikalt minu kogemusele I Land Sound festaril ja diatleetide suvelaagris. Ma pole tõesti väga ammusest ajast kuskil laagris ega festaril käinud, mistõttu oli diabeediga kaks nädalavahetust järjest neli päeva võõras keskkonnas viibida huvitav väljakutse. Ahjaa - ja eriti värsket diabeedispetsiifilist infi saad nüüd ka anxidiabeedijutud instast, sest blogisse lihtsalt kõik ei mahu.
I LAND SOUND 2021
Vist võib öelda, et üle nelja aasta käisin esimest korda ühel õigel festivalil. Kõik oli nii nagu peab - magasime telkides ja põhiline pesemine toimus ainult soolases merevees. Kuna ma eriline elektroonilise muusika austaja pole, ei osanud ma üldse sellest üritusest midagi oodata. Endalegi üllatuseks jäin väga rahule. Ilm oli imeline, peoala puhas ja vibe eriti mõnus.
Küll aga, jäi igal sammul tunne, et sündmus on ellu kutsutud selleks, et viimsedki sendid külastajatelt välja pigistada - samas mitte midagi tagasi andes. Emiliga kahekesi maksime 70 eurot ühe telgikoha eest - selle eest ei olnud telklas ühtegi vetsu, ei tahetud anda elektrit, valgustus oli minimaalne ja spordihoones pesemise eest pidi ikkagi eraldi maksma. Isegi mitte ühtegi turvameest ei olnud kordagi väravate juures. Festivalialal sai osta jooke, mis olid suht krõbeda hinnaga, kuid ei kõlvanud kassi saba allagi. Jäime Emiliga mõlemad arusaamale, et tore oli käia ja festival ise oli väga fun, aga seda rahahunnikut, mis me lõpuks kogu kupatuse eest välja käisime, ei ole see järgmisel korral küll väärt.
Tulles nüüd diabeeti põdeva inimesena festivali juurde, ei osanud ma varem mõeldagi, et võib mingisuguseid probleeme tekkida. Eriti eeskujuliku külastajana võtsin korraldajatega juba varakult ühendust, et saaksin oma asjadega ilusti sisse, sest olime seal neli päeva ning no ei oleks olnud viitsimist igal sisenemisel enda asjade eest võidelda. Küll aga, pidasin enne Saaremaale sõitma asumist korraliku vaidluse turvaülemaga.
Kõige alguses sain vastuse, et turvameeskonnal on vaja teada mulle arsti poolt määratud raviskeemi ja insuliini. Noh ütleme nii, et diabeediga ei ole see nüüd päris nii, et arst ütleb, kui palju ja tihti on vaja süstida. Pigem küsib arst patsiendilt, kui palju ja tihti insuliini manustatakse ja siis tehakse korrektsioonid vastavalt tulemustele. Arst annab soovitusi ja väärtuslikku nõu, kuid kuna arsti näevad tublimad iga kolme kuu tagant või isegi harvem, siis need otsused on siiski patsiendi enda teha.
Kirjavahetusele järgnes intensiivne telefonikõne, milles tuli selgeks vaielda erinevaid teemasid. Eriline üllataja oli see, et turvameeskond arvas, et peaksin enda insuliini med-punkti jätma ja iga kord, kui seda vajan, sealt selle otsima. Turvaülem olevat end asjaga kurssi viinud, mistõttu ta nagu teadis enda arust minust paremini, kui tihti ma ikkagi sööma ja süstima pean. Teoorias oli tal õigus, ma ei söö iga poole tunni tagant ja süstima peaks kindlatel aegadel, aga ülimalt täpset joont on keeruline hoida isegi tavalisel argipäeval - rääkimata siis festivalisumina ajal, kus kõiki toiminguid tehakse just siis, kui selleks aega või tuju on. Vestlus kujunes isegi niivõrd tuliseks, et lubasin oma piletiraha tagasi nõuda, kui mind minu asjadega sisse ei lubata. Kõne lõpetasime kokkuleppega, et otsin Digiloost mingisuguse tõendi, et mul diabeet on, võin kaasas kanda ühe päeva varu insuliini ja veresuhkru tõstjaid, mis oli igati okei, sest ega endalgi ei olnud mingit tahtmist ega vajadust hunnikutes asju pidevalt kaasas tassida.
Koha peal oli ka veidi jantimist, eriti alguses, kui turvaülem kontrollis mu kotti ning ei lubanud mind samade asjadega sisse, millega kõiki teisi lubati. Egas midagi - kõndisin taas telkasse tagasi ja tulin uuesti ootama, et turvaülemal minu jaoks aega oleks. Ütleme nii, et kõik järgmised korrad olid see-eest tõesti pigem meeldivad - kui hakkasin turvaväravatest sisenema, piisas suures plaanis sellest, et turvaülem on teadlik minust ja minu asjadest ning lubati ilma probleemideta edasi minna.
Veresuhkrud püsisid mul seal väga kenad. Viimasel õhtul läks asi veidi lappama, kui peale krõpse ja kahte õlut tõusis veresuhkur 20 peale. Siis tegin kiirelt insuliini, aga eks see oli ikka väike valearvestus, sest siis hakkas suhkur jälle langema. Kindlasti annan edasi ka tänusõnad festari infopunkti tüdrukutele, kes mulle lahkelt leiba jagasid, et veresuhkur liiga madalale ei langeks.
Enda ja teiste kogemuste põhjal võin öelda, et diabeediga võiks vabalt festaritel käia küll, aga tuleb varuda kannatust ja jaksu turvameeskonnaga maade jagamiseks, et enda ravimitega alale sisse pääseda. Kindlasti ei tohiks järgi anda rumalatele nõudmistele enda ravimid (sh veresuhkru tõstjad) värava taha jätta, sest hüpo puhul ei saa riskida sellega, et rahvasummast mõne baarini jõuda, seal järjekorras trügida ja loota, et üldse midagi sobivat saada on. Kui vähegi viitsimist on, võiks endast pikemate festivalide puhul märku anda, et peomeeleolu võimalikult vähe kannatada saaks.
DIATLEETIDE SUVELAAGER
Järgmine täiesti uus ja mugavustsoonist väljas kogemus oli diatleetide suvelaagris osalemine. Ma polnud täiesti kindel, kas ikka julgen minna, sest ei teadnud põhimõtteliselt kedagi ning ega ma suurem asi spordifänn ka pole.
See oli megalt tänuväärne üritus ja kogemus, sest laagri kava oli hariv väga mitmest vaatenurgast. Sain katsetada uusi spordialasid nagu jooga maismaal ja sup-laual, enesekaitse ja räätsadel rabas matkamine. Käisin isegi mülkas ujumas, kust ma välja ei saanud ja üks atleetlik noormees mind välja pidi lükkama. Sai rattaga ringi paarutatud, saunatatud ja ujutud. Oli ka vaimutööd, sest ette olid valmistatud mitmed koolitused ja vestlusringid, mis andsid juurde palju teadmisi ja näpunäiteid erinevates olukordades paremini toime tulemiseks.
Eriti eriliseks väärtuseks oli teiste esimest tüüpi diabeeti põdevate täiskasvanutega kohtumine. Teiste teadmised ja kogemused andsid juurde julgust ja enesekindlust. Samas tõid ka rohkem maa peale, sest kohtasin inimesi, kellega on päriselt juhtunud hirmsaid asju, millest seni olin vaid arstidelt kuulnud. Need kogemused panid sügavalt mõtlema enda tervise ja inimeste peale, keda endale kõige lähemal hoian. Nii mõnelgi korral pääsesid kaaskannatajad kõige hullemast just hoolivate ja tähelepanelike lähedaste kiirele tegutsemisele. Ja noh, eks kui juttu tuli diagnoosi saamisest niigi keerulisel eluperioodil, läksid mõnel korral silmad ka ikka märjaks. Aga see kõik oli väga okei.
Kui minu lugejate seas on keegi, kes kahtles, kas minna või mitte, siis kindlasti tasub proovida. Ka kõik teised, kes sel aastal olid esimest korda, võivad kinnitada, et see oli ainuõige otsus. Ja ärge muretsege, kui sportida liiga palju ei jaksa. Mitmed tegevusalad olid jaotatud raskusastmete järgi ning mina isiklikult jätsin vahele kõik hommikujooksud ja ühe rattasõidu, sest üle ei tasu ka pingutada. Kui ei jaksa, on väga normaalne ka omas tempos kaasa teha või mõnda aega pealt vaadata.
MUU ELU
Muus osas on kõik väga hästi. Mul on tunne, et käes on mu elu parim suvi. Mönsa on olla, 0 muret ja pinget. Leidsime endale mega toreda korteri Tartusse ja juba järgmisel nädalal teeme päälinnast vehkat. Auga välja teenitud suvepuhkus on täies hoos ning on suht lõpuni välja ägedatest sündmustest ja kohtumistest täis pakitud.
