Seekord tahaks isegi öelda, et ega suurt midagi elus toimunud pole, aga kahjuks nii pole. Veel nädal tagasi koosnes mu elu hõredalt tööl käimisest, grupitööde üle närvamisest, heegeldamisest ja kodus passimisest. Terve eriolukorra ajal olin kohtunud vaid ühe korra Kerttuga ja ülejäänud aja tiksusin vaid oma hää elukaaslasega. Samal ööl peale viimase postituse avaldamist saabus siia ilma uus nõoraas Kareelia, keda olen seni saanud vaid viivuks eemalt kärust piiluda. VÄGA KURB. Suuremad elumuutused on toimunud just viimase nädala jooksul ja on pigem negatiivsed olnud. Eelmisel laupäeval ostsime enda peresse uue auto ja nüüseks olen juba viiendat päeva Kubija metsade vahel esimest tüüpi diabeediga haiglaravil. Muretseda pole tarvis - olen rõõmus ja rõõsa, lihtsalt tuleb uue eluga harjuda. Sellest juba lähemalt eraldi postituses uuel nädalal.
metallist suksu
Kõigepealt ilmselt kõige erilisemast ja rõõmsamast uudisest - meie uus AUTO. Hehe ega tegelt ei olegi mul sellest midagi niiväga rääkida. Lihtsalt on hea meel. Kui Kaisa rääkis, et ostis suveks auto, hakkasin ka sellele mõtlema. Kuna välismaale puhkama sõita ei lubata, saaks kasvõi rahulikult Eestiski kruiisida ega peaks sugulastelt autot kerjama. Alguses arvasin, et mõtteks see ainult jääbki, aga Emil oli in ja nii me autot otsima hakkasimegi. Laupäeval käisime isa ja Kardoga kolme autot vaatamas ning otsustasime viimase kasuks. Teadagi ei orienteeru ma automaailmas kuigi hästi, mistõttu ei hakkakski selle kirjeldamisel pikemalt peatuma. Auto ise on korralik, mugav ja näeb hea välja. Kuna paljud äkki ei tea, siis ma pole just ideaalne juht, sest mina olen see vend, kes on sirge tee peal auto kraavi suutnud keerata ja kes tanklast tankuriga minema on sõitnud. :D Alloleval pildil ongi üpris uduselt jäädvustatud mind kraavi sõidetud bemmi ees poseerimas. Ei saa öelda, et ma tunneks end roolis just liiga enesekindlalt, aga õnneks selle autoga kraavi sõites pole isalt peapesu oodata.
näputöö
Minu uus hobi heegeldamine on väga hea hoo sisse saanud. Olen tänaseks lähikondlastele teinud valmis 5 keerulisemat ja ühe lihtsama peapaela, mamale ja Pirrule emadepäevaks ning endale käekotid, ühe möllutopi ja vanaemale korvi lillepoti ümber (teele läks tegelikult päris lillega, aga jõudsin enne haiglasse tulla, kui kingituse valmis pakkida ja sellest pilti teha). Ütleksin, et need on päris hästi välja tulnud ja tehtud töödega on ka teised rahul olnud. Teenisin isegi oma esimese ja ainukese palga ühe peapaelaga. Ega polegi mõtet selles osas väga palju heietada, lisan parem pildid ja eks te siis vaadake.
kaalulanguse uued suunad
Trenni ja toitumise osas oli super hea meel, sest olin juba kaotanud 7 kilo, olin nähtavalt paremas vormis ja väikese varuga suveks ostetud riided olid parajad. Olin mega uhke enda üle. Nüüd aga selgus, et see võis ka diabeedist olla ning põhimõtteliselt võin need riided nüüd põlema panna, sest haigla meeletult suured toiduportsjonid ja tegevusetult voodis vedelemine on pekisõõriku naba ümber tagasi ellu kutsunud.
Küll aga avastasime Lennujaama tagant väga sumeda ja vaikse kohakese, kuhu tahaks tulevikuski tagasi minna rattaga sõitma. Ehk õnnestub veel tekkinud kahjud kontrolli alla saada..
positiivne lõpunoot
Möödunud reedel tähistasime vaikselt Kaisa sünnipäeva, kes sai VIIMAKS OMETI 21 ning oleme mõlemad lõpuks selles eas, et vanusepiirangud ei hoia meid enam soovitud üritusi külastamast. Tähtpäeva puhul tegin talle kingiks pildiseeria meist ühistel reisidel, kus me mitte kunagi tegelikult käinud pole, aga tahaks ikka jõuda.
Ja veel eriti positiivne on see, et kooliga on selleks õppeaastaks kõik, kui uuel nädalal 2 esitlust purki saavad. Õnneks olen sel aastal eriti kõvasti rabistanud ja uueks õppeaastaks olen juba 14 EAP-d ette teinud, tänu millele peaksin saama rahulikumalt lõputööle keskenduda ja säästan ehk mõne närvi.
Maasikaks lõppu pilt minu kahest kõige lemmikumast inimesest. Foto Kassust ja Emmist esimest korda bondimas, peale kahte kuud vaikimisi teineteise mitte sallimist.
