Kui ma mõni aeg tagasi veel kurtsin, et ei tea, mida eluga edasi teha, siis nüüd on hoopis uued tuuled ja kõik on väga hästi. Tulevikuks on mul nii mõndagi eriti põnevat plaanitud, mis veel kõva häälega välja hõikamist ei kannata. Aga ärge põdege – küll ma millalgi räägin.
Kas ylikool on tõesti läbi?!?!
Kooli lõpp läks väga hästi. Peale bakatöö kirjaliku versiooni esitamist oli juba 10 kg kergem olla, peale kaitsmist isegi 20. Viimane läks väga hästi ja kogu töö hindeks sain A. Päriselt ka, ma oleks ilmselt silmad peast nutnud endal, kui midagi vähemat oleks tulnud. See oli asi, millesse ma väga-väga palju panustasin ja tõesti väga uhke olen. Tegin endaga isegi kokkuleppe, et kui A saan, siis prindin ja köidan töö ära ka, aga veel ei ole jõudnud.
Lõpetamine oli ilus, kursakad veel ilusamad. Väga pikalt ma pidu üldse ei planeerinud pidada, sest aktusele võis tulla ainult 2 inimest (kuigi ma tegin pättust ja kutsusin 3) ja ainult neljapäeva õhtuks Lõunamaalt ka ei oleks saanud paljud siia sõita, kui reedel on tööpäev. Siis aga tuli meelde, et mul ju Tallinnaski omajagu sugulasi. Nii kerkiski kutsutud külaliste arv ühe tunni jooksul nullist kolmeteistkümneni ja kohal käisid kõigi kolme suguvõsa esindajad Põhjast ja Lõunast – nii ema, isa kui mehe poolt.
Aidaa, päälinn!
Paljud on juba kuulnud meie soovist Lõuna poole tagasi kolida, kuid nüüd on kindel – augusti alguses pühime Tallinna tolmu oma jalgelt. Plaane on meil olnud erinevaid ja kõigest mõne kuuga on tulevikuplaanid eskaleerunud üpris ootamatutes suundades, mistõttu hetkel peame ikkagi Tartusse üürikasse kolima. Taaskord olen siiralt tänulik iga vihje eest, mis võiks meid normaalse elamispinnani viia. Hetkeline Tartu üüriturg on suht nutune ja tudengite poolt okupeeritud, kuid väga loodame, et üks tore kohake jagub meilegi.
Üks asi, mis kannatab välja ütlemist on plaan Võrumaa Kutsehariduskeskuse abiga maalriks saada. Ma muidugi ei tea, kas mind üldse vastu võetakse. Ja kes teab – äkki jätangi suhtekorralduse ja hakkan hoopis Liivimaa parimaks tapeetijaks. See on nüüd see „ära iial ütle iial“ koht, sest ma poleks ise küll arvanud, et ma peale bakalaureust kutsekasse kipun. Ma mõtlesin ja vaatasin lihtsalt oma elu ja tulevikuplaane ning jõudsin arusaamisele, et olles Tallinnas täiskoormusega tööd ja päevaõpet kombineerides ellu jäänud, asi see siis kord kuus paar päeva seinu värvimas käia on. Tegelikult ideaalis oleksin tahtnud Tartus õppida, aga seal pakutakse ainult päevaõpet, mille jaoks mul aega ja viitsimist napib.
Kui mul millestki on kahju Tallinnast lahkumisel, siis sellest, et pean jälle uue perearsti otsima. Ma leidsin Tallinnas mega hea perearstikeskuse, kus toimetab väga hooliv kollektiiv, kellest ilma ei tahaks kohe üldse jääda. Ja no oma endokrinoloogist ma ei kavatsegi loobuda – selle ühe korra kolme kuu jooksul võin Tallinnas käia kah, et suure linna tuled ikka meeles mõlguksid.
2 täiesti tervet silma - kõigest 23 ja pool aastat hiljem
Käisin vahepeal ka silmaga laseroperatsioonil. Suure rõõmuga tõden, et peale 23 ja poolt eluaastat on mul mõlemad silmad esimest korda terved ja paganama hea on elada. Ma käisin Silmalaseris, kus minuga tegeles Dr. Noor. Ma ütlen ausalt – ega alguses oli veits kahtlane tunne sees, sest kõik ju teavad ainult KSA-d või käivad Lätis opereerimas ja hind oli võrreldes KSA-ga kahtlaselt palju odavam. Tegelikult oli kõik mega! Kirurg professionaalne, õed ja ülejäänud personal ülimalt sõbralik ning ruumid ilusad.
Kontrollis räägiti, et opp kestab 1 silma kohta umbes 5 minutit, opi ajal ega pärast seda pole silm valus, mingeid piiranguid põhimõtteliselt pole ja üldse ei ole vahet, kas teen suvel või talvel. No ega ma väga seda muinasjuttu ei uskunud küll, aga reaalsuses oligi kõik juba suht kohe normaalne. Meiki ma ei kandnud nädal aega, sest noh - suvi, aga muidu juba sama päeva õhtul oli piisavalt hea olla, et jaksasin ühe kullerfirmaga tuliselt maid jagama hakata.
Kuna kohendamist vajas ainult üks silm, läks kokku see pull kliinikus maksma kõigest 770 eurot, millest 750 operatsioon, 20 eurot silmakontroll, mida oleksin diabeediga pidanud niikuinii tegema ja sellele lisandusid ligi 100 eurised ülimalt coolid päikeseprillid, et kaitsta silmi ja näha ekstra tuus välja. Võrdluseks KSA, kus isegi ainult 1 silma opereerimine oleks olnud 2500 euri.
Suvi ja diabeeditarvikud
Olen käimiste ja möllamistega suht hullunud, mis on jälle väga tore olnud. Aga just jaanide paiku läksid järjest kaks Libre (diabeedi)sensorit katki – üks töötas 4 päeva ja teine hakkas teoorias paariks tunniks tööle, kuid praktikas üldse mitte. Kuna varusid polnud rohkem maale kaasa võetud, pidin ülejäänud aja glükomeetriga toime tulema. Siis sain aru, kui lihtne on ilma sensorita diabeet täiesti unustada, sest tõesti ei viitsi kogu aeg sõrmi torkida. Kui muidu on sekundiga telefonist ülevaade olemas ning kõrgemate veresuhkrute puhul hoian kindlameelselt ebavajalikest snäkkidest eemale, siis minimaalse mõõtmise juures puudus pidev meeldetuletus kõrgest veresuhkrust ning rahuliku südamega pugisin jäätist ja komme – kasvõi igaks juhuks. Ideaalis võiks ju olla nii, et järjepidevust ja viitsimist jagub ka kiviaegsete tarvikutega toimetades, aga reaalsuses on mul selles vallas veel arenguruumi. Nüüd olen ootel, kas 120 euri lendas ühe päevaga niisama vastu taevast või saksa bürokraatiamasin ikka halastab ja saadab uued sensorid, sest seda on kahjuks endiselt palju palutud, et ka eestlased pääseksid ristiinimeste kombel tehnoloogilistele uuendustele ligi.
Kui sensor ei tööta, pole maailma lõpp, aga kui insuliin oma toimeaine kaotab, on küll pahandus käes. Selle ära hoidmiseks on olemas FRIO jahetaskud, mis võtavad vähe ruumi, näevad ilusad välja ja on väga okei hinnaga. Mul on endal 2 FRIO jahetaskut – ühe ostsin endale ise eelmisel suvel, mis mahutab kaks peni, aga selle suve algul sain AB Medical Group-ilt kingituseks koti, mis on mõeldud ühe peni jaoks. Mõlemad on pidevas kasutuses ja hädavajalikud, sest suvel on ju palju mööda ilma ringi rändamist - ja eriti tänavu, sest olen end põhimõtteliselt igale üritusele kirja pannud, mis vähegi pähe tulnud on.
Juttu jaguks veel kauemakski, aga seekord panen punkti. Nautige suve ja olge muhedad!
Täna lõppu väike pildike mu härrast, kes end juba suve alguses Eesti päikese eest liiva alla peidab, sest Türgis ja tööpõllul sai ebaeestlaslik jume kiiresti saavutatud.
Kuna nüüd ootab mind tänu silmaopile ja hobusevarga bakapaberile suur vabadus ees, tasub silma peal hoida ka mu IG kontol @angelakorela, sest sealt leiab kõige värskemat kraami minu igapäevaste tegemiste kohta.