Enne vaktsiinist jutustamist rääkisin oma kavatsustest töölt ära tulla. Ja ma tulingi, aga nagu ikka sattusid mu teele mu iseenese tarkusest (või rumalusest) mõningad komistuskivid. Aga hullu pole midagi - astusin neist üle ning viimasel ajal olen sõrmed villis lõputööd kribanud. Kõrgelt haritud suhtekorraldaja paber on juba käeulatuses. Neist kahest teemast ja mõnest muustki saad lugeda juba allolevas postituses. ps! Lõpus on väike maasikas kõikidele mu elukaaslase fännidele.
ÜLELENNUD
Oma veebruari postituses rääkisin, et tulin töölt ära ning töötuks ma ei jäänud, sest juba paar päeva pärast avaliku teate välja saatmist, helistas mulle KOMM Agentuuri juht Regina ning kutsus mind oma rõõmsasse kampa. Seega hea uudis on, et ametlikult ilma tööta olin vaid ühe päeva.
Oma endiselt töölt lahkudes tegin paar strateegilist viga. Maru naiivselt otsustasin usaldada oma toonast tööandjat ning riiki oma imepäraste süsteemidega. Ma endise tööandjaga sekeldusi süvitsi lahkama ei hakka, kuid tulevikus olen kindlasti visam enda õiguste eest seisma. Kui tööandja puhul on vähemalt keegi, kellega maid jagada ja asjad selgeks klaarida, siis riiklikul tasandil ebaõigluse eest ei ole nagu kellelegi kituma minna. Otsustades töölt ära tulla keset kuud, jättis Töötukassa mulle kui vaesele tudengile tühjad pihud ja veel väga rumalal põhjusel. Märtsis maksti mulle välja veebruari palk + lõpparve, mis tõstis oluliselt mu kuu sissetulekut ning andis Töötukassale märku nagu mu palk oleks piisav, et ise hakkama saada (sh kallid diabeeditarvikud omast taskust kinni plekkida). Samas on see väga ebaõiglane, sest lõpparve koosnes väga suurel määral välja võtmata puhkusetasudest, mis tähendab, et jäin toetusest ilma ainult seetõttu, et ma piisavalt nutikas varem oma puhkuseid välja võtma ei olnud. Ehk kui ma oleksin töötamise ajal puhanud nagu normaalsed ristiinimesed seda teevad, ei oleks võib-olla sellist valearvestust toimunud. Sellegipoolest oli sealt ära tulemine tõenäoliselt mu senise elu üks parimaid otsuseid ning isegi, kui ma oleks selle peale tulnud enne lahkumisavalduse esitamist, et sissetulekud ületavad „lubatud normi“, ei oleks ma sekundiks ka kauemaks sinna jäänud.
BAKATÖÖ
Hetkel on teemade haripunktis BAKALAUREUSETÖÖ lõpusprint. Täielik respekt kõigile neile, kes oma lõputöö 1-2 nädalaga valmis saanud on. Eelmisel nädalal kribasin teksti ja vorpisin jooniseid ning tabeleid iga päev 9 tundi ja mul oli juba enne seda päris palju tehtud. Täna olen seisus, kus ootan, et juhendaja viimased muudatusettepanekud teeks, siis rohelise tule annaks ning ma seda faili enam iial kohustuslikus korras nägema ei peaks. Nagu te ehk aru saate, siis täna selle postituse kribamise asemel oleksin pidanud hoopis teist tekstifaili punnis silmadega viimistlema.
Väga palju on mul kasu olnud ikka ja jälle Emilist, kes on juba praegu suure osa mu päris juhendaja tööst ära teinud. Üksi oleksin vist oma juuksed ammu peast kakkunud. Eks ta on seda teinud osaliselt ikka heast tahtest aidata oma (mõnikord) meeleheitel pruuti, aga ka suurest võlast, sest tema magistritöö tähtaja lähenedes olin ta täiskohaga toimetaja ning lugesin tema 70 leheküljelist tööd lausa 7 korda läbi. Naljatledes oleme rääkinud, et peaksin ta ehk kaasjuhendajana kirja panema.
Mind on väga aidanud see, et minu teema on mulle tõesti huvitav ja südamelähedane. Ma kirjutan esimest tüüpi diabeeti põdevate patsientide teekonnast tervishoiusüsteemis ning teooriaks läbi töötatud materjal ja intervjuude läbi viimine ning analüüsimine on mind korduvalt nii endasse haaranud, et töö koostamine ei olegi tundunud nagu kohustus. Minu siiras soovitus kõigile tulevastele kirjutajatele on püüda leida midagi huvipakkuvat ka endale. See on väga raske, aga tasub lõpuks ära. Kui nii palju aega juba millessegi pühendada, võiks see olla juba midagi, mis endal silma särama lööb (ja mõnel juhul ka pisara silma toob), sest isegi endale meelepärasel teemal töö kirjutamine ajab vaikselt oksele.
Igatahes ei ole kooli lõpp enam kaugel ja kõrgelt haritud suhtekorraldaja paber on käeulatuses, sest juba 10. mail on töö esitamise tähtaeg, 01. juunil kaitsmine ning 17. juunil lõpetamine. Päris täpselt ei saa aru, kas nii pikk paus töö esitamise ja kaitsmise vahel on mingil päriselt olulisel põhjusel või haridusjumalate kuri plaan tudengitest veel viimanegi elurõõm välja imeda, et koolipiinad eriti kaua kestaks. Tahaks ikka taaskord süsteemi usaldada ja uskuda, et sellistel vangerdustel on kindlad tagamaad. Kui muidu öeldakse, et ülikooli lõpetamine ei ole midagi erilist, siis meie jaoks küll on, sest juba terve aasta pole olnud ühtegi põhjust, miks peaks kingad jalga panema ja huuled ära värvima. Meil igatahes piffidega arutelud kleitide, soengute ja pluss ühtede osas käivad.
Mis siis edasi saab, te küsite? Aga tõesti - mis siis saab? Mind ennast ka väga huvitab. Nii kaua, kui oma kooliaega mäletan, on olnud üks konkreetne plaan – lõpetada gümna ja baka. Siin ma nüüd siis olen – 23 ja ainuke plaan eluks on lõpusirgel. Ma ei tea, miks ma arvasin, et elu siis korras on. See kõik on ühtaegu suht hirmutav ja põnev. Ega eriti ei kujuta küll ette, et nüüd peaks 5 päeval nädalas 8 tundi tööl käima hakkama ja üldse suureks kasvama. Ja kui ma talvel veel meeltesegaduses mõtlesin, et võiks ju magistrisse ka minna, siis praegu on küll hetk, kus tuleb koolist puhata.
Mega kiire ülevaade – mis tehtud mis teoksil?
- Viisin emme sünkari puhul Tradehouse jumestuskoolitusele, mis oli super fun ja äge.
- Olen tänaseks katsetanud juba 4 korda tali(kevad)suplust ning olen kauem ka vees olnud, kui mu IG postitusel näha on. Ausalt öeldes on 2 korda olnud päris mönsad ja 2 korda väga ebameeldivad, aga eks ma katsetan mõned korrad kindlasti veel, et lõplikule arusaamale jõuda. Võib-olla hakkan isegi suvel ujumas käima – kes teab.
- Oleme päris palju maal käinud – grillinud ja erinevaid maa-asju teinud, sest Tallinn on oma väärtuse lockdowniga täiesti kaotanud. 2.5 aastat tagasi siia kolides oli tõesti tore ja vahva, kuniks enam polnud. 10x enne passiks maal ja möliseks lapsevanematega (ega lapsed ei või iial vanemate elu kergeks teha), kui passiks linnas korteris, aga mõned peavad ikka tööl ka käima.
Munadepühadel korraldasime Kaiaga suure kokkamisõhtu koos munade värvimisega. Ühel nädalavahetusel pidasime Emiliga kahekesi cook-offi, milles pidime mõlemad küpsetama2 sorti soolaseid saiakesi ning mu ema ja isa selgitasid parima välja. Kuigi valmistamise protsess seda väga ei reetnud, siis võitjaks tuli Emil. Mis te arvate, millised olid minu saiakesed ja millised Emili?
TULEVIK
Homme lähen teist AstraZeneca laksu saama. Räägitakse, et teine süst ei murra nii maha nagu esimene ning loodan sellele, aga kes teab. Kindlasti annan märku, kuidas sellega läks. Kes järgmist postitust oodata ei jaksa, võib mu instal pilku peal hoida. Seal jagan ka.
Ja ega muud polegi – oodata on väga palju, aga väga lihtsaid asju. Et kätte jõuaks suvi, kool saaks LÄBI, lockdown lõppeks ja saaksime hullumeelsetena esimestena Ülemiste ukse taha kraapima minna, et poed tühjaks osta ja oma hunnikutes seisvad spaade kinkekaardid viimaks ära kasutada.
Meenutamaks toredat traditsiooni - paar meeleolukat picci mu maailma kõige paremast härrast.
(*minu tiim võitis tema tiimi Codenames ja Emmil oli väga magus karistus soolas)
(*üks ja ainus kord, mil grillmeister põrus)