tsellukasula ja väärt voki enampakkumine

Kuukene jälle möödas nagu niuhti. Esmapilgul polekski nagu suurt midagi teinud, aga samas alles täna üle pika aja oli mul jälle aega tiktokke vaadata. Kas tõesti olen juba nii vana, et aeg eriti kiiresti liigub? Veidi tundub küll, sest kahtlaselt paljud tuttavad teevad beebide- ja pulmaplaane. Enne kui te ärevaks muutute, et me Emmiga ka ehk sealmaal, siis ei - me ei ole. Kuigi ma talle öelnud küll, et kui tahab odavamalt läbi ajada, peaks sõrmuse varsti juba sõrme viskama, enne, kui mu sugulased sigima hakkavad ja päid perre juurde toovad. Aga millega ma siis tegelenud olen? Hakkame otsast pihta...


Pekipõletus


Nagu eelmises postituses mainisin, mõtlesime härraga volte sirgeks tõmbama hakata. See ei jäänud vaid ideeks, sest möödunud kuu jooksul tegime isegi 3-5x nädalas erinevaid treeninguid. Põhimõtteliselt vaatame youtube-st videoid ja teeme järgi - vahel hantlitega, vahel ilma. Nähtud vaeva illustreerimiseks on juba välja tuua kaks tegurit: 1. olen kolme kilosed hantlid vahetanud 4.5 kilogrammiste vastu, ja 2. tsellukat on ka normilt ära sulanud. Siiski, ei tasu enne õhtut hõisata - tulemused loen õnnestunuks siis, kui suvel kuuma ilmaga kintsupekid enam kokku ei hõõru.


ahjaa, ostsime mulle kevadeks uue voki, et veelgi väledamini linna vahel kimada. sellest tulenevalt - kõik huvilised mu vanale pillile peaksid nüüd kõva häält tegema. suksu ise on töökorras ja kui ilusti küsida, teen hea sõbrahinna ka! ;) ;)

Nokk kinni, saba lahti


Esimeses lõigus sai kaalulangetuse jutt ära kajastatud - nüüd siis selle juurde, mida me söönud oleme. Esimest korda elus tegin khinkalisid ehk maakeeli suuri pelmeene ja samal päeval ka vastlakukleid. Mõlemad tulid väga-väga maitsvad! Üleüldse olen vaevelnud kimbatuses, sest tahaks ju nii väga häid vastlakaid nosida, aga mis mõttega siis üldse trenni rabeleda teha? Õnneks ei ole see eluke nii must-valge midagi ja kui mõnikord kahe suupoolega saia sisse vitsutada on ka ok (nii ma end lohutangi).


Mõttekäigud


Vahest on ikka end kuidagi keeruline kuhugi liigitada. Näiteks suurema osa ajast tahaks ikka uskuda, et noh olen ju maalaps ja igast asju ikka külge jäänud, aga järgmisel hetkel avastan end Selveri juurikaleti ees googeldamas, milline näeb kaalikas välja, sest letil on kõrvuti asetatud kaalikas ja bataat ning juurikatuvastussüsteem on maas. Või kui retsept ütleb, et toidu valmistamiseks on tarvis 2.5 dl piima ja rahuliku südamega korjan 3 pakki piima korvi, sest mõistus ütleb mingil veidral põhjusel, et pakk piima=1 dl?!?!? Enamasti pean end täiesti mõistlikuks inimeseks, aga sellistel hetkedel tuleb küll selline tunne, et olen kõige eluvõõram ja rumalam inimene maailmas. Loodan, et ka teil, mu armsad lugejad, tuleb selliseid olukordi ette.


Teine pidev mõttekäik, mis viimasel ajal eriti tihti end meelde tuletab, on meie Eesti väiksus. Üllatun ikka ja jälle. Seekord siis eriti kummaline lugu. Külastasin grämpsiga Mustamäe linnaosavalitsuse juubilaride prazdnikut, kus peale minu oli veel TÄPSELT KAKS noort inimest ja tundsin neid mõlemaid. Üks siis kursavend ja teine vana muusikakooli klassivend solfi tundidest. Kui veider? Ja samas üleüldises plaanis ka nii-nii tüütu. Loodan, et lõpuks harjun sellega ära ja pidev tuttavatega ootamatutes kohtades kokku põrkamine ei tekita minus enam suuremat üllatusmomenti.


Oot, aga mida veel siis teinud üldse?


Tegelt on kuuga jõutud päris palju teha ja toimuda. Nagu ikka, hoiab ülikool ja nüüdseks kõikvõimalikel rinnetel vererõhku kõrgel. Sel semestril siis lisaks muudele pahandustele on meil ka extra suur koormus kodutööde ja seminaride näol, aga muretsemiseks pole põhjust, sest mul jällegi enamused asjad juba ette tehtud ja isegi mõni maikuu kodutöö valmis kribatud. Tiiru jõudsin Tartus Kaisal külas käia, tema ja Keithi jõudsid mul nädalavahetuseks Tallinnas külas käia ja siis jõudsin veel ühe korra maal käia. Sealt edasi Werro talvemängudest osa võtta, kus põhiliselt olin suht luuserirollis nagu ma ikka spordivõistlustel kipun olema. Küll aga ühte võin öelda - rahvastepallis õnnestusin ma 100%, sest mind ei visatud kordagi mängust välja, see üks kord, kui palli puutusin, viskasin vastasmeeskonnast mängija välja ja selle võistluse panime lõpuks kinni ka oma tiimiga. Positiivsena võin öelda, et sain tänu loosirattale väga toredasse meeskonda. Kokkusaamine iseenesest oli ka päris vahva. Jõudsime ka Aroni esimesel suurel sünnal käia. Ega ei tulegi meelde, millal viimati üldse lapse sünnipäeval osaletud sai, aga täitsa tore oli sellegipoolest.



Ega ei hakkakski seekord ka pikemalt heietama, vaid lõpetaksin jällegi klõpsukestega Emilist. Ausalt öeldes saab kogu aeg nii palju pulli, et materjali oleks rohkemgi. Siiski, sel korral piirdun kahe pildiga.


-- Selline näeb siis Emil tavaliselt välja, kui ta sibulaid lõikab...


-- Kui ma ÜKS kord ei tahtnud öölampi kustu panna, et valguse käes tiktokke vaadata, ja Emil silmaklapid peas, poolsolvunult teatas "words hurt". See ilmselt ei tundu teile eriti naljakas, aga ma sain küll kenakese kõhutäie naerda.