Saage tuttavaks - Antiluuser Angela

Eelmises postituses suure suuga lubasin, et nädala pärast kuulutan suuri ja häid uudiseid. Meeletult kiire elutempo kõrval on nädalast saanud kuu ning vabandan, et enda lubadust täita ei suutnud. Nüüd olen lõpuks leidnud aja, et teid ikka järje peal hoida.


Mäletatavasti alustasin blogi kirjutamist, kui olin töötu tudeng ega osanud enda aja ja energiaga midagi peale hakata. L Õ P U K S on kõik mu palved ja ponnistused vilja kandnud ning olen end erialase töö peale välja rabelenud. L Õ P U K S ometi ei pea end enam täieliku luuserina tundma, kui keegi mu tööstaatuse kohta küsib. Ärge saage valesti aru – teisi töötuid ma ei pea ega ole kunagi pidanud luuseriteks, ikka ja ainult iseennast. Ja eriti heal ajal tuli see kõik seetõttu, et juuli algusest pakkis ka minu hea tööots Itaalia gurmeepoes oma T1 putka kokku ja oleksin tööst niivõinaa ilma jäänud.


Nüüd aga tööst endast. Olen uhke ametinimetusega HR and Communication Coordinator ühes rahvusvahelises elektroonikat tootvas ettevõttes?!?! Ega ise ka ei oleks uskunud, et ühel päeval elektroonikatootjaga seotud olen, sest mina olen see vend, kelle käes tehnika laguneb. Sinna saamine oli suur kobistamine, kui minu hea sõbrants TLÜ-st pidas mind piisavalt tegusaks ja tragiks, et julges minust paar head sõna poetada. Tegelikult oli mul veel samal ajal teine võrdväärselt hea pakkumine ühte kommunikatsiooniagentuuri. On ikka elu küll onju – kõik uksed hakkavad avanema ikka ainult korraga ja koos. Valiku tegin suuresti arvestades viimast baka aastat ning stabiilsemat töörütmi diabeedi kontrolli all hoidmiseks. Sellegipoolest saab see olema päris hull katsumus, sest suurem osa igapäevasuhtlusest peaks toimuma vene keeles, aga minu keeleoskused piirduvad suuresti lausega: ja nje panimaju pa-russki.


Inimeste enda poolele meelitamiseks otsustasin minna kindla peale välja – tuua tööle süüa. Valmistasin kodus hunniku vaarika-kookose muffineid ja eesmärk sai täidetud. Sain jutu peale päris mitme inimesega ning tuntavasti jõudis kohale sõnum, et olen inimene, kellega võib tööl ja väljaspool kartuseta juttu puhuda. Suureks abiks on kindlasti olnud ka mu onboarding programm, tänu millele sain üks-ühele kõikide osakonnajuhtidega kohtuda ja sooje suhteid luua.


Hea pull on tegelt see, et ühel päeval koju kapates väänasin oma jalakese jälle välja. Kui keegi on blogi featured aegunud infoga esilehe postitust vaadanud, siis seal ripub video minust ratastoolis. See on üles võetud TU kliinikumis 2017. aasta sügisel, 2 päeva enne Saksa kolimist, kui Illukas nähtamatul trepil käntsa käisin ja siis igast pulli sai. Nüüd sama jalg, sama valu. Minu illusioon rattaga või jala tööl käimisest said päris kiiresti purustatud. Kuna juuni lõpus rebestas Emil oma reielihase limbot tehes ära, on külmakotid meie pere kohustuslikuks varustuseks kujunenud ja vahetustega teineteise põetamine tavapärane rutiin.


Kuigi käesolev postitus ei kätke endas diabeedispetsiifilist juttu, loodan, et see on omamoodi inspiratsiooniks minu diabeedijälgijatele. Olenamata asjaolust, et sain oma diagnoosi kõigest 2 kuud tagasi, olen andnud endast maksimumi, et see minu elu üle ei võtaks. Ma ei ütleks, et olen väga millestki loobunud ning pigem olen just kasutanud võimalust kõike proovida ja väljakutseid vastu võtta, et uut elukaaslast paremini tundma õppida ja kõikvõimalikud küsimused arstivisiitideks juba varakult kokku koondada.






Siinkohal tänaseks isegi lõpetaks, sest sõrmed kibelevad kirjutama sügavamatel diabeediteemadel, kuid kõik hea ühte postitusse ei mahu kahjuks. Järgmises postituses tutvustan imelooma nimega Freestyle Libre 2 ning räägin, mida see minuga teinud on.


Võtkem suvest ja päikesest viimast, nautigem elu ja püsigem rõõmsad!






4. juulil oli tegelikult väga tähtis päev, sest möödus 2 võrratut aastat, kui mu Significant Other minu elus juba olnud on. Hip-hip-hurraa ja kibe-kibe jne.

Väike klõpsuke kohast, kust meie love story alguse sai - Club Bermudast!