piripilliliisu ehk emotsionaalselt ebastabiilne Anx


Kui te mu juttudest veel pole aru saanud, siis ma olen üks paras piripill. Iga asi ajab nutma. Eks ma nutsin ikka enne diabeeti ka, aga möödunud suve lõpus hakkas kõik ikka eriti lappama minema. Tundsin juba pikka aega, et emotsioonid käivad üle pea. Ei saa öelda, et selles oli süüdi ainult diabeet, aga oluline roll on sellelgi mängida.


Minu emotsionaalsus võib tegelikult paljudele ka üllatuseks tulla, sest nagu enamused eestlased, elan ma end välja enamasti üksi. Tavaliselt hoian end kodust väljaspool vaos ja siis turvatsoonis plahvatan. Kuidagi olen terve elu tundnud, et pean olema hästi tugev inimene, keda miski rivist välja ei löö. Reaalsuses murravad mu südant ehk liigagi paljud konfliktid ja halvasti ütlemised ning võtan südant valutada lugude eest, mis minuga isegi seotud pole. Samas, kas tugev inimene on tegelikult see, kes midagi ei tunne? Pigem olekski just normaalne, kui inimesel on erinevad emotsioonid ja ta oskab neid normaalselt välja elada.


Ma ei ole küll ekspert, aga tihti on vaimne tasakaalutus mitmete probleemide kombinatsioon. Vähemalt minul küll. Kõigepealt meeletu kohustustejada, millest ka eraldi postituse tegin. Täiskohaga töö ja täiskoormusega kool, Anxi Diabeedijutud, Delfi artiklid ja ämma Saagu Parema projektikad. Kahte kõige väsitavamat ja ajamahukamat kohustust ära jätta lihtsalt ei saa. Enda blogi ja Delfi artiklid on midagi, mida saaks kõrvale lükata, aga ei taha, sest need mängivad mu isikliku arengu puhul suurt rolli ja on olulised teemad minu enda jaoks. Ja siis on veel kogu muu elu, mis vahelduva eduga kaikaid kodaratesse loobib – mees ajab närvi, pere käib ajudele, sõpradega tekivad erinevad pinged, koroona piirab normaalset elus kulgemist ja üleüldse iga päev on maailmas uus tulekahju, mis vajab kustutamist ja kaasa elamist. Ja kõige eelneva juures tuleb veel harjuda uue kroonilise haigusega, mille pidev kontroll ja ravi mõjutab otseselt minu tulevikku.


Mõni aeg tagasi uurisin võimalusi leida aega psühholoogi juurde, sest nutuhood hakkasid väga kõvasti elu segama. Leidsin tee ELDÜ ja Töötukassa tööalase rehabilitatsiooni juurde ning tänaseks olen osalenud kõigest kolmel seansil psühholoogiga, aga elu on juba palju helgem. Miskipärast on siiani psühholoogi, terapeutide või psühhiaatrite külastamisel imelik stigma juures. Keegi ei taha väga öelda, et nad vajavad professionaalset abi – rääkimata selle abi otsimisest. Ma mõtlesin ka alguses, et ega ei taha väga kellelegi öelda, et sellisest teenusest osa võtan, aga päris kiiresti sain aru, et sellest rääkimine on väga oluline innustamaks oma lähedasi enda heaolu nimel vaeva nägema. Vesteldes erinevate inimestega, on end avanud ka teised, kes juba kasutavad professionaalset abi enda vaimse heaolu parandamiseks või plaanivad seda teha.


Aga kuidas minu tee tervema vaimuni algas? Kõigepealt käisin Töötukassas juhtumikorraldaja jutul, kus lihtsalt oma haigusest rääkides läksid pisarakraanid juba lahti. Nagu varasemalt olen maininud, on Töötukassa mulle heaks semuks kujunenud. Nende eesmärk on hoida töötamas võimalikult palju inimesi ning sel põhjusel on välja tuldud ka tööalase rehabilitatsiooniga, tänu millele saan vajalikke teenuseid täiesti tasuta. Kordan veelkord, et seda võivad taotleda ka kõik õppivad ja juba töötavad inimesed. Järgmine peatus oli ELDÜ kogemusnõustajaga kohtumine ning napilt sain uksest sisse astuda ja kogemusnõustaja alustada põgusat organisatsiooni tutvustust, kui ma juba pisardama kukkusin. Tegemist oli hommikuse ajaga ja ta veel küsis, kas midagi juhtus, et nii kurb hommikul vara olla on, aga tegelikult oli lihtsalt raske seal kohapeal olla ja endale tunnistada, et ma ei saa endaga enam ise hakkama ja vajan kellegi teise abi. Seejärel sai kokku lepitud esimene psühholoogiga kokkusaamine ning sellest ajast alates on kõik ainult ülesmäge liikunud.


Ausalt öeldes oleme esimesed kolm kohtumist pühendanud suuresti tööle ja töise tasakaalu leidmisele. Samas kõige olulisem mõttekäik, mis ma olen seni kaasa võtnud, on oluline igas eluaspektis. Psühholoog ütles, et ma ei muretseks ega mõtleks nii palju. Nii lihtne ja tavaline asi, mida kõik ütlevad, aga mida on väga raske teha. Eriti rahul oli selle soovitusega Emil, kes pidevalt soovitab „lihtsalt mitte mõelda nendele asjadele“. Ega härra mul vist ei osanud kuidagi ette aimata, et naise pidamine on nagu seebiooperis elamine ja mida see mees ikka naiste mõttemaailmast teab... Ja kuidas ma ei mõtle kõigele? Või millele ma siis üldse mõtlen? Ei saa ju lihtsalt olla nii, et mitte millelegi ei mõtle ja enamasti hiilivad ikkagi negatiivsed mõtted ligi. Olen varem kuulnud ka, et võetakse mingi kindel ajavahemik igas päevas, mil muretsetakse kõik mured ära ning ülejäänud päeva ei raisata muretsemisele. See kõlab nii imelikult, aga hetkel näengi endaga vaeva, et asjatut pabistamist oluliselt ohjata. Minu psühholoogi sõnul peaksidki naised võtma suuremat eeskuju meestest, sest nad kulgevad läbi elu kergemalt ja muretumalt. Põhjus suuresti selles, et emad pakivad tütardele juba varakult kaasavara kohvrisse suurepärase oskuse pidevalt muretseda ja pojad jäävad sellest puutumata.


Teine oluline lihvimist vajav oskus on end teistega mitte võrrelda, mida on väga raske täide viia. Kui muidu tundub, et kõik on palju tublimad ja targemad ja ilusamad, siis abi otsimise olukorras tundub, et minu probleemid on nii mõttetud võrreldes paljude teistega. Ma kindlasti ei ole maailma kõige katkisem inimene ja on neid, kellel on palju suuremaid traumasid ja põhjuseid, miks professionaalset abi otsida. Sellest hoolimata tuleb endale aru anda, et minu probleemid ei ole tühised ja vajavad lahendusi. Minu elu ei lähe sellest kuidagi paremaks, kui kellelgi teisel halvasti läheb. Hea on üldse väga subjektiivne. Küll aga, kui suudan iseendast leida üles heaolu ning endaga millalgi rahul olla, on võimalus, et lisaks minu elule muutuvad paremaks ka mind ümbritsevate inimeste elud.


Tulles tagasi selle juurde, missugust rolli on diabeet mu emotsionaalses tasakaalutuses mänginud, võiks öelda, et see on tugev kaaspeaosaline. Kuna veresuhkrut mõjutavad absoluutselt kõik suuremad ja väiksemad igapäevased otsused, on juba katkematu valvel olemine tohutult väsitav. Rääkimata tõusvast paanikast, kui midagi valesti läheb. Kõige raskem on nendel hetkedel, mil pilved maad puudutavad ja saan jälle aru, et see ongi nüüd kogu eluks. Et see ei ole mööduv faas ja kõik võib veel hoopis palju hullemaks minna. Lisaks mõjutab stress veresuhkrut ning siis on omakorda stress sellest, et suhkur ei ole nii korras kui sooviks. Veel öeldakse, et kui diabeetikutel on veresuhkur kõrge, on nad pahas tujus. No ma ei tea, ma olen pahas tujus siis, kui veresuhkur on kõrge, aga kui veresuhkur on madal, olen ma ikka eriline ärevuse- ja vihapomm. Ilmselt ka seetõttu, et kõht on madala veresuhkruga mega tühi ja tühja kõhuga oleme kõik pahurad. Niiet kui teile tundub, et ma pole mina ise, on ilmselt paslik aeg Snickersit pakkuda.


Tulevik paistab nüüd igatahes helgem. Tänu mõttemaailma väikestele, aga olulistele muutustele olen endaga rohkem rahul ning tänu sellele oskan enda mõtteid ja emotsioone paremini juhtida. Ja tegelt ka ei pea ootama sügavasse musta auku kukkumist, et siis endaga tegelema hakata. Nägemise kehvenedes ei jääda ju ka ootama, kuniks kottpimedad ollakse, vaid tegeletakse sellega juba varakult. Nii võiks olla ka vaimse tervisega.


Fun fact: ma olengi otseselt Piripilliliisu, sest suguvõsas kutsuti mind lapsena Liisuks ja Liisaks. Kuuldavasti on Angela liiga pikk nimi ja Liisu/Liisa väga loogiline tuletust Angelast.



kirjuta, mis hingel

Aitäh, et tulid. Aitäh, et oled. Aitäh, et tuled veel! - Estonia