mitte väga eriline olukord

Eriolukord ei ole meie peres just kuigi eriline olukord. Alustasin mõni aeg tagasi tööd T1-s, kus ei käinud juba enne eriolukorra välja kuulutamist kedagi. Kool toimib distantsilt, aga ülesanded on niikuinii vaid digitaalsel kujul, igas loengus ei viitsinud ka kohal käia ja grupitööde eesmärk tundub endiselt olevat tekitada meis soovi inimestest võõranduda. Ajaviiteks käime ratastega sõitmas, avasime pop-up juuksurisalongi, tellime (rohkem siiski mina) epoodidest erinevat manti ja otsime muid võimalusi elu huvitavamaks tegemiseks.


Pop-up sonksisalong


Härra oli juba päris metsa kasvanud ning võtsime ühiselt vastu otsuse ta lakka korrigeerida. See oli minu esimene kord üldse kellegi juukseid lõigata, aga läbisin 4-minutilise algkursuse Youtube tutoriali näol ja olin barber valmis. Emil on oma soengu osas väga-väga nõudlik klient, mistõttu kogu protsess kestis ligi 2 tundi. Ettevõtmist komplitseeris asjaolu, et lõikust pidin läbi viima nüride köögikääridega. Hoolimata Emili suurest hirmust, sain essa korra kohta päris hästi hakkama. Kurbloolisus seisneb selles, et ühel hetkel oli soeng valmis ja see oli väga kaunis, aga siis läksin ÜHEST kohast kohendama ja rikkusin kõik ära. Nagu ikka.


Lõbusõidud


See blogi on end juba päris hästi ära tasunud, sest oma eelmise ratta sain väga kiiresti maha äritud. Uus pill on mul väga sujuva minekuga ja lausa lust on ringi kulgeda. Oleme (minu jaoks) päris pikki vahemaid läbinud, millest viimase pikkus isegi 25km ja mis kätkes endas minu esimest sõitu Viimsisse. Trenni oleme ka teinud ja uhkusega võin öelda, et parimatel hetkedel olen juba kaalunud 62,2 kg, ehk kaotatud on juba? 5kg ja ma olen päris kindel, et nii vähe kaalusin viimati põhikoolis.


Suhtlemisvajadus

Kui alguses mainisin, et grupitööd tekitavad tunde, et mõnikord tahaks üksi koopasse kolida ja mitte ühegi inimesega suhelda, siis tegelt vabal ajal ikka tahaks kamraade näha ja lobiseda. Juba päris pikalt olen saanud laivis suhelda ainult oma härraga ja klientidega töö juures. Kuigi Emil on mul väga lõbus ja pingutab kõvasti, et sõbranjede eest olla, siis kahjuks ei suuda ta asendada muhedaid sumisemisi südamesõbrannadega. Juba ei jõua ära oodata, et saaks maale minna, kamraadid Närapääle grillima kutsuda, Triinu baari rallida või midagi muud maakat korda saata. Süda ihkab ärgata mama Korela pannkoogilõhna ja külatola lällamise peale, koduaia kiiges vedeleda, vanavanemaid lõbustada, sõbrannadega mööda Lõuna-Eestit ringi kruiisida jne. Siit üleskutse kõigile lugejatele: kui te ei hooli enda või kaasmaalaste tervisest, siis mõelge kasvõi selliste meeste peale nagu Emil, kelle kanda on asjaolude sunnil jäänud kõik ülesanded, mida muidu täitsid sõbrannad. Ärge siblige ringi ega korraldage kogunemisi, hoidke vahet ja peske käsi! Ainult siis saame pöörduda tavalise elu juurde tagasi ja nende meeste pruudid pool koormast sõbrantside õlule jälle toetada.




Mis veel siis?

Ega muud väga polegi. Enne seda, kui kõik lõbustuskohad kinni pandi, jõudsime veel korra Mustakal spaas ja Body Worlds näitusel käia. Spaas ligunesime lausa KUUS TUNDI. Mega hea käik oli. Näitus oli kah tore, aga me vist liiga matsirahvas, et sellest üleliia vaimustuses olla. Panin pusle lõpuks kokku, paar korda olen küpsetanud, koolitöid teinud. Muidu ma pole suurem asi šoppaja ega epoodidest tellija, aga praegune aeg on mitmel põhjusel mind erinevaid asju ostma suunanud. Esiteks - olin mitu kuud töötu ja ei ostnudki endale midagi, ehk kõiki asju ongi nüüd korraga vaja ja lisaks on MEGA hea tunne midagi lõpuks osta. Teiseks - kui kõik sotsiaalmeedia on sponsored reklaame paksult täis, on suht keeruline neid ägedaid asju mitte osta. Lisaks ootan, et onunaine lõpuks sünnitama hakkaks, et midagigi põnevat ja toredat toimuks. Niisama oleks ka vahelduseks äge päris elus beebit näha, kuigi ei tea, kas julgeksin üldse väga lähedale minna, sest päris mitu head aastat pole ühtegi miniinimest süleski hoidnud.




Emil oma kevadkollektsiooni esitlemas: