Aeg lendab ning minu diabeedidiagnoosist on möödunud juba pool aastat. Mäletatavasti mais, kui pidin Horvaatias jalga puhkama, vedelesin hoopis Lõuna-Eesti haiglas ning õppisin uut elukorraldust tundma. Suhkruhaigusega kohanemine on olnud paras pähkel, kuid mitte midagi ületamatut. Alljärgnevast Anxi diabeedijutust leiad põgusa ülevaate oluliseimatest teemadest, millega seni pead murdnud olen.
Vaim
Alustaksin siinkohal teemaga, mis on mulle väga südamelähedane ning millest ei räägita piisavalt. Vaimne tervis. Vaimsest tervisest räägitakse, aga kuidas diabeetiku kontekstis psühholoogiliste probleemidega toime tulla, kust abi leida ning milliste eripäradega peaks üldse arvestama (nt stress, ärevus, depressioon, hirm), on infoväli ikka väga kesine, et mitte öelda olematu. Ma ei lahmi niisama, vaid bakatööd ette valmistades olen oma väidetele juba omajagu tõestust leidnud.
Ma ei hakka salgama, et möödunud pool aastat on olnud emotsionaalne roller coaster. Samas ei ole ma endale elu lihtsaks teinud. Olen paras ülemõtleja ning pabistan tarbetult palju. Käin ühtaegu täiskoormusega tööl ja koolis. No ei saa öelda, et see meelakkumine oleks.
Mis ehk kõige hullem, ma ei saa tihti aru, kas ma olen endast väljas, sest veresuhkur on lappes või mu veresuhkur on lappes, sest ma olen endast väljas. Raske on teha vahet, kas minu emotsionaalne tasakaalutus tuleneb diabeedist või oskamatusest end kontrollida. Pinget lisab seegi, et endiselt ei suuda kõrget ega madalat veresuhkrut ilma mõõtmata tuvastada. Tänaseks olen võtnud ette erinevaid samme olukorra parandamiseks ja minu armsa elukaaslase närvikava säästmiseks, kuid nendest lähemalt räägin juba tulevikus. Ometigi oleks oodanud, et näpunäited stressi ja emotsioonide kontrollimiseks oleks meditsiinitöötajate käest tulnud koos muude õpetustega.
Keha
Kes mäletab, siis jaanuarist maini tegime Emiliga kodus väga usinalt trenni ning kaotasin mõned head kilod. Kahjuks suvega jäi trenn väänatud jala, moti- ja ajapuuduse tõttu soiku. Tänaseks olen end jälle käsile võtnud ning käin RevalSpordis pekki sulatamas. 14. novembril toimunud ülemaailmsel diabeedipäeval kõndisime üle 10 kiltsa maha ja üleüldse proovin rohkem jala liikuda.
Rääkides kehast - mille eest mind hoiatati ja mida olen vältida püüdnud, on saanud tõeks. Kuna insuliinisüste teen vähemalt 4 korda päevas (mõnikord ka rohkem, kui olen veini või koogiga hullu pannud), on minu kõhule juba tekkinud nähtamatu kiht, millest järgmist insuliinipauku on raske ja valus läbi suruda. Mulle on öeldud, et süsti võib teha ka reitele või tuharatele, aga reisi on pigem valus nõelaga surkida ja taguotsa torkimine tundub ka omaette katsumus. Detsembri alguses on mul planeeritud endokrinoloogiga kohtumine, kellelt kindlasti selles osas nõu küsin, kuid kui kellelgi mu lugejatest on häid soovitusi, olen üks suur silm.
Söök-söök-söök!
Toitumise osas ütleksin, et saan endiselt väga okeilt hakkama. Ainukesed erinevused minu diabeedieelsest toitumisest on, et a) ma jälgin aega toidukordade vahel ning b) kui tahaks hirmsasti snäkke, aga veresuhkur on kõrge, söön võimalusel köögivilju. Kui ma olen enda toitumist muutnud, siis ainult selleks, et kõhupekist lahti saada. Elu on oluliselt lihtsustanud FreeStyle Libre 2 sensor. Mis imeloom see on ja mida see teeb, loe juba siit!
Kõik muu elu
Olen elanud päris tavalist elukest. Suvel sai kõvasti ringi tripitud ja isegi möllu pandud. Käisime Kerttuga Võsul, Emiliga Saaremaal glämpimas, üle pika aja sai ühte väga-väga ilusat pulma külastatud ja tähistamata ei jäänud ka Emili sünkar. Sügisel olen palju töö ja kooli pärast stressanud. Töö kohta veel niipalju, et reality check on kohal ja kahjuks ei olegi kõik nii roosiline nagu ma seda esialgu arvasin ja lootsin. Ja kuigi kooli ja töö kombo on väsitav, ei kujutaks ma ette nädalast nädalasse viis päeva jutti tööl käimist. Praegu päästavad mind neljapäevased õppepuhkused. Vahepeal kolisime ka uude korterisse, mida ma väga armastan, sest asukoht ja korter ise on vinged. Kahjuks on ülemised naabrid otsustanud alustada suurt remonti ja iga hetk on tunne, et keegi kukub oma nõukaaegse sektsioonkapiga läbi lae meid pannkookideks lömastades. Mõnikord teen väikseid projektikaid, näiteks kriban vahelduva eduga Võrumaa Saagu Parema keskuse heaks väikeseid tekstikesi.
Koroona
Teatavasti on diabeetikud riskirühmas, mistõttu teine laine on mulle kindlasti esimesest raskemalt mõjunud. Kool on küll suht algusest saati virtuaalseks tõstetud, kuid need üksikud korrad, kui ülikoolis käisin, ei olnud eriti mugavad. Alustades sellest, et mõni käis teadlikult viirusnähtudega kohal, peale minu ja õppejõu ei kandnud keegi maski ning kuigi välja oli öeldud, et õppejõud ja riskirühma tudengid võivad ülikoolist maski küsida, ei olnud sealne tädi kuigi aldis mulle mitmel korral maski andma. Lõpuks siiski sain. Ja ega töölgi väga parem pole. Meil on suur kollektiiv ning tulenevalt töö iseloomust pean igapäevaselt kokku puutuma mitmete inimestega. Vabatahtlikult olen seni näinud maski kandmas vaid iseennast ja ühte meeskolleegi. Igapäevased rahvast pungil trammisõidud ei aita kaasa. Kuna ma ei tea, kas ja kuidas koroona või mõni muu viirus minu organismile mõjuda võib, tunnen pidevalt ebamugavust, kui järjekordselt rahvast täis ruumi kokku pakitud olen. Siiski, et mitte täielikuks koopainimeseks muutuda, pole ma kõiki kohustuslikke ega vabatahtlikke kokkusaamisi vältinud ning olen mõnikord isegi semudega väiksemas seltskonnas trehvanud.
Selle lõigukesega tahaksin panna kõigile südamele, et arvestagem rohkem teistega. Kui maski kanda ei taha, siis jääge vähemalt haigustunnustegagi koju. Ärge unustage – tervis kvalifitseerub delikaatsete isikuandmete alla, mida ei pea avaldama, mistõttu ei pruugi me tihtipeale teadagi oma kaaslaste tervisehädadest. Olgu selleks diabeet või midagi muud, näitame ikka hoolivust ja austust kaitstes endi ja teiste tervist!
Tulevikulootus
Andes endale aru, et suhkruhaiguse erinevaid nüansse õpitakse elu lõpuni, loodan siiski naiivselt, et maikuus aasta kokkuvõttes võin juba öelda, et olen osav diabeedininja – saan endaga hästi hakkama ning elan täisväärtuslikku elu. Eks siis ole näha!
ps! Nagu alguses mainisin, on see vaid lühike ülevaade ja kavatsen erinevatel teemadel tulevikus pikemalt peatuda. Poolsalaja olen ilma suurema kärata blogisse üksikuid lugusid postitanud ning huvilistel soovitan niisama ringi sirvida.