Sel aastal tulid jaanid täiesti teistmoodi kui muidu. Põhiliselt kolmel erineval põhjusel: esiteks – teadagi, et koroona tõttu jäeti ära kõik suuremad pralled; teiseks – otsustasime Emili sõpruskonnaga jaanideks Pranglile sõita, kus ma polnud varem üldse käinud; ja kolmandaks – diabeet, diabeet, diabeet! Uus koht ja uus olukord osutusid parajaks pähkliks.
Kui ma eelmises postituses rääkisin, et enamasti saan söömise, süstimise ja liikumise balansseerimisega kenasti hakkama, siis jaanireis läks korralikult lappama. Vähe sellest, et see trip oli korralik rännak ajalukku, pidin korduvalt väga madala veresuhkruga silmitsi seisma.
Et järgnevat paremini mõista, on tarvis mõned asjad üle rääkida. Alustuseks teeme selgeks, mis on hüpoglükeemia või hellitusnimega hüpo. Kõige lihtsamini öeldes on inimese veres liiga vähe suhkrut. Kui diabeetiku veresuhkrutase on alla 4 mmol/l, hakkab olukord tema jaoks juba ohtlikuks kujunema. Hüpo võib tekkida neljal põhjusel: toidukordade vahelejätmine või ebapiisav süsivesikute hulk, liiga suur füüsiline pingutus, liiga suur insuliinikogus ja alkohol. Suhkruhaige igapäevaelus ongi hüpo kõige ohtlikum olukord, sest jälgida tuleb väga mitmeid tegureid.
Hüpoglükeemiat eristatakse kahes erinevas kategoorias – kerge ja raske.
Kerge hüpoglükeemia tunnused on:
kahvatus
südamepekslemine
pearinglus
näljatunne
rahutus
hirm
nõrkus,
higistamine
ärritunud olek
värin kehas
Abi selles olukorras on kiirest veresuhkru tõstmisest, millest rääkisin ka eelmises postituses. Suhkruhaige peaks viivitamatult sööma näiteks 2-4 suhkrutükki või jooma klaasi magusat mahla. Lisaks tuleks süüa näiteks 1-2 viilu leiba, juua klaas piima või süüa üks õun. Nii toimides tõstavad kiired süsivesikud suhkrutaseme kähku üles ning pikatoimelised süsivesikud aitavad seda hoida.
Raske tunnused on:
mõtete segadus
koordinatsioonitus
segane kõne
teadvuse kaotamine
krambid
kooma
Kuna sellises olukorras on diabeetikul end juba keeruline ise aidata, tuleks kõrvalolijatel abi osutada. Mingit raketiteadust siinkohal pole – tuleb kutsuda kiirabi, panna hädasolija külili ning võimalusel talle suhkrutükk põske poetada. Kui diabeetik tuleb teadvusele, tuleks kibekähku anda talle kiiresti imenduvaid süsivesikuid. KINDLASTI ei tohi teadvusetule inimesele suhkruvett ega mahla suhu valada – nii võib tekkida lämbumisoht. Siin on paslik meenutada põhitõde, et märkaksite inimesi enda ümber. Võib juhtuda, et maas lebav või ühest teeäärest teise kõikuv inimene pole purjus vaid tõsise terviserikkega.
Tagasi reisi juurde.
Kuna meie kodust sadamasse oli ligi 15 km, otsustasime Emiliga ratastega sinna sõita. Varasemalt süstisin ma alati paar ühikut rohkem insuliini kui oleks pidanud, sest muidu lihtsalt ei läinud mu veresuhkur alla. Nii ka sel päeval. Kuid nagu selgus, hakkas selleks ajaks insuliin lõpuks normaalselt toimima ning juba Piritale jõudes oli suhkur langenud 3.8 peale. Mingeid hüpo tunnuseid ma ei märganud. Puhkasin hetkeks, jõin ühe kõrremahla, sõin banaani ning sõitsime edasi. Hetkeks lõi see mind rivist välja, kuid ei lasknud end liialt heidutada. Järgmisel päeval eriti palju füüsilist liikumist ei olnud, kuid ilm oli jõhkralt kuum kõikidel päevadel. Varasemalt palav ilm pigem tõstis mu veresuhkrut, mistõttu ma väga selle pärast ei muretsenud. Mõlemal õhtul käisin ka saunas ja jõin ühe alkoholivaba õlle – aga siin tekkiski teisel õhtul probleem. Kes mäletab, siis eelmises postituses mainisin, et minu õhtune toidukord peaks sisaldama u 5 leivaühikut ehk 50-60 grammi süsivesikuid. Konkreetne alkoholivaba õlle ainuüksi andis 60 süsivesikut. Kuna esimesel õhtul tõusis veresuhkur väga kõrgele, otsustasin teisel õhtul lisasüsivesikuid süüa vaid ühe Kinder Pingui jagu (12g süsivesikuid/1 LÜ) ja siis mu kannatused algasidki.
Õhtul pidavat mere ääres põlema lõke ja toimuma mängud. Osa seltskonnast läksid ees ära ning järgnesime mõne aja pärast. Kõndisime ligi kilomeetri, kui saime kõne, et teised on teel tagasi ning suundusime hetkeks uuesti ööbimispaika, et sealt veidi aja pärast järgmisesse kohta edasi liikuda. Seal koristasin veidi, kui tundsin järsku, et kõht on nii tühi, et sööks või hobuse ära. Söögikorrast oli möödunud vaid 1.5 tundi. Kalkuleerisin veidi ning otsustasin veresuhkrut igaks juhuks kontrollida ning OPPAA – suhkrutase oli 2.5 – 2.5!!! Otsisin kibekiiresti kotist ühe kõrremahla, libistasin selle sisse ja püüdsin endale sisestada, et k õ i k s a a b k o r d a. Tegelt ei olnud sellest mingit kasu, sest juba mahla avades täitusid silmad pisaratega ning läksin sõnagi lausumata tuppa tönnima. Ma pole kindel, kas ma päriselt tean, mis asi on paanikahoog, aga tol hetkel oli tunne, et just see peale pressiski. Raske oli hingata, pisarad voolasid ojadena ja peas ketras teadmatus, mis nüüd saab või mis edasi tegema pean. Üsna kohe järgnes mulle Emil, kes aitas mul rahuneda ja nutukraanid kinni keerata. Tema järel tulid Kerttu ja Karel, kes jäid samuti meiega tuppa istuma ja aitasid mõtteid juhtunult eemale viia. Mingi hetk helistasin perearsti nõuandeliinile, sest kell oli juba palju ning kedagi teist ei söendanud nõuanneteks nii hilja ja veel pidupäeval tülitada. Kahjuks mingit adekvaatset soovitust ma sealt ei saanud, sest kõike seda juba teadsin, mida nõuandja mulle ütles. Istusime neljakesi ligi poolteist tundi toas, kuni nad kolmekesi liitusid teiste pidulistega ja mina jäin üksi ööbimispaika. Istusin Frankyga üleval toas, raporteerisin juhtunust oma parimat sõbrannat ning nutsin veel mõned peatäied. Et õhtu ikka eriti maasikas oleks ja üksi võõras kohas lesida eriti ebameeldiv oleks, hakkasid naabermaja elanikud karjuma, kaklema ja tülitsema. Kui öösel oli kindel, et vastu hambaid keegi seal sai, siis hommikul selgus, et üks härrasmees olevat seltskonnas viibinud naist löönud ning seejärel selle sama naise mees oli tülinorijale tutaka kirja pannud. Ainukeseks lohutuseks oli kaisus magav amstaff, lukustatud vana uks ja teadmine, et millalgi varsti jõuavad ka Kettu ja Karel koju. Ei olnud just kõige meeldivam õhtu. Järgmisel päeval olin juba ettevaatlikum insuliini süstimisega, kuid ei olnud sellestki palju kasu. Tagasisõidul tegime jällegi Pirital puhkepausi ning suhkur jälle madal – seekord 3. Ega midagi, väike mahl, saldejumps ja edasi!
Kolm kõige ebameeldivamat aspekti.
Alustuseks tegi reisi pingelisemaks asjaolu, et ma miskipärast ei võtnud kaasa piisavalt glükomeetri testribasid. Kodus ma veel mõtlesin, kas võtan, aga samas tundus karbis olevat küll ja veel. See oli ka üks põhjustest, miks ma terve selle reisi nii ärevil olin ega julgenud teisel õhtul seltskonnaga kaasa minna. Iga tarbitud süsivesik oli arvel ning mõõtekorrad väga täpselt jaotatud – ühtegi lisamõõtmist ei saanud ma endale lubada. Ja loomulikult juhtus see kõik kohas, kus puudus apteek ja ligipääs arstiabile.
Teine väga ebameeldiv kogemus oli ümbritsevate inimeste ignorantsusega. Ma saan väga hästi aru, et kui mul on probleem, ei pea teised seetõttu kannatama. Seetõttu ütlesin mina, ütles Emil ja ütles ka Kerttu meie kaaslastele korduvalt, et nad ei pea meid ootama, mingu ees ära ning mainisime isegi aega, et meil läheb VÄHEMALT tund. Ma saan ka väga hästi aru, et üks asi on rääkida kainete inimestega ning teine inimestega, kes juba teist päeva alkovine all on. Lisaks inimesed ei tea, mida suhkruhaigusega elamine päriselt tähendab. Võib-olla oleksin pidanud ise rohkem eeltööd tegema või sündmuspaigal selgitusi jagama, aga olgem ausad – hetkel, mil su keha üles hakkab ütlema ja oled esmakordselt sellises olukorras, ei ole ilmselt kellegi prioriteediks purjus inimestele mingit selgitustööd tegema hakata. JAH, pundiga tahaks ikka koos liikuda ja JAH, kuna keegi ei teinud suuremat selgitustööd ei saanudki nad süvitsi teada, mis sel hetkel toimus, aga kuulda jonnimist ja virinat teemal, millal minema saab hakata või pahameelset käratust „NO KAUA NEIL SEAL VEEL LÄHEB?!?!?!“ on viimane, mida oma kaaslastelt kuulda tahaksid. Veel enam – kui üldse, ei oleks ma eluilmaski osanud oodata, et preili Käratajaks osutub mu enda nõbu, mitte Emili sõbrad.
Kõige rohkem tegigi haiget just ümbritsevate suhtumine. Tegelikult üleüldises plaanis olid koos väga head ja toredad inimesed, kes tundsid muret ja huvi, aga see üks intsident jättis kogu üritusele minu jaoks mõrkja maigu. Kui Emil, Kerttu ja Karel olid lahkunud ja ma üleval toas omaette olin ja juhtunut seedisin, oli selline tunne, et see on viimane kord, kui ma kuhugi kellegagi lähen. Et kogu suhkrumajandus ja elu ümber sättimine nõuab rohkem vaeva kui see väärt on. Selline tunne, et sa oled ühiskonnarämps, kui sa pole „normaalne“. Et kõik peavad sinu pärast tegema ümberkorraldusi. Ja okei, sel reisil olime kõik vabad liikuma kuhu ja millal iganes kellelgi soov oli, aga mõni teine kord, kui kuhugi tuleb minna kellapealt, kõik liiguvad ühe transpordivahendiga või pole võimalik normaalseid söögipause teha? Mis siis saab? Kas siis jäängi teistele risuks jalgu, kelle pärast peavad kõik ümberkorraldusi tegema?
Kolmandaks hirmutab see, et ma ei taju tunnuseid, mis madalat veresuhkrut näitavad. Ainukene näitaja on hetkel olnud, et väga järsku tekib hundiisu. Probleem on aga see, et suur nälg tekib mõnikord ka siis, kui veresuhkur on näiteks 10 olnud. Ja kui suhkur ongi olnud madal, olen suurtes kogustes süssareid sisse kühveldanud, sest nälg on niivõrd suur olnud. Käte värisemist olen ka tundnud, aga AINULT siis, kui ma istun ega tee mitte midagi. Tavaliselt tunnen selle ära juba siis, kui veresuhkur mõõdetud ja aeg on kiiret suhkrupommi tarbida. Kui jalutan, rattaga sõidan, koristan vms, ei ole peale näljatunde midagi tunda olnud. Jube on, et mu keha ei ilmuta äratuntavaid märke, kui asi hakkab hapuks minema vaid alles siis, kui pahandus juba käes on. Loodetavasti ma veel õpin paremini end tundma ja see hirm taandub ajaga.
Tegelt on kõik jonksus!
Et mitte jätta lõpetuseks täiesti halba muljet oma tutvusringkonnast, mainin ära, et jaaniõhtu oli pigem üks erandlik tõrvatilk meepotis ja ülejäänud koosviibimised on olnud väga vahvad. Reis ise oli ka äge ja üks paras seiklus, millest võib-olla jõuan uues postituses lähemalt rääkida. Sellegipoolest paneksin kõigile südamele, et kuulake, mida teie lähedased teile ütlevad ja märgake, kui nad on rivist väljas. Selleks ei pea olema suhkruhaigus, sest meil kõigil on midagi, kas vaimne või füüsiline probleem, ning paljudel juhtudel saategi olla kõige rohkem abiks just siis, kui olete lihtsalt olemas või käitute hädasolija juhiste kohaselt.
Uuh, eriti pikk ja melanhoolne postitus sai täna. Aga ärge higistage, ma kassisin oma kassimised juba jaanidel ära ning ei kavatse ühe negatiivse intsidendi tõttu oma elu seisma panna. Edaspidi olen ise targem – jagan oma kaaslastele rohkem infot, olen kõikvõimalikeks stsenaariumiteks paremini valmistunud ning valin hoolikamalt inimesi, kellega pikemaid reise ette võtan. Elu on tegelikult võtnud hoopis rõõmsamaid pöörded, kuid sellest juba loodetavasti uuel nädalal!
Emil ja Karla teise päeva hommikul elu ja ilma nautimas!
ps! seekord on vähe pilte, sest lisaks kõigele muule, läks mu Samsung enne reisi katki ning kiirkorras soetatud kasutatud õunake otsustas ka koostööst loobuda...