August oli tervele suvele omapäraselt ilus ja sündmusterohke. Lõikuskuu alguses kolisime päälinnast lõuna poole ning kõik nädalavahetused olid täidetud lõbusate pidustuste ja festivalidega. Kõik ju iseenesest väga tore, aga olles ikkagi suhteliselt värske diabeeti põdeja, leian end pidevalt uutest olukordadest, millele lahendusi leida on keeruline.
Hea tunde linn Tartu
Tartu ei ole meid küll just liiga sõbralikult vastu võtnud, kuid sellest hoolimata on siin võrreldes Tallinnaga ikkagi palju parem elada. Linn on kordades rahulikum – siin saan ilma surmahirmu tundmata liigelda vabalt autoga, rattaga ja jala, mida Tallinnas just väga tihti ei juhtunud. Aga kui on üks asi, mis on Tallinnas parem, siis ühistranspordi täpsust peab seal küll kõrgelt tunnustama. Kui mu kodune trammipeatus asus minust täpselt ühe minuti jalutuskäigu kaugusel, oli täiesti okei sinna kõmpima hakata maksimum kaks minutit enne trammi saabumisaega. Tartus on see mingil veidral põhjusel täiesti okei, et buss jõuab graafikus lubatust umbes viis minutit varem või hiljem. Aga kuna Tartu on nii kompaktne ja igale poole võib kas jala või rattaga ka minna, ei ole see eriline dealbreaker.
Kolimise käigus suutsin enda väikese sõrme ukse vahele jätta, mis tegi mõnda aega kõvasti haiget. Tänaseks on muidugi valu üle läinud, kuid lootus, et küüs maha ei tuleks, purunes väga hiljuti, kui ootamatult avastasin küüne ainult õrnalt naha küljes kinni rippumas. Suht inetu vaatepilt, kuid hetkel olen selle peitnud plaastri alla. Ei teagi, kas peaks selle täiesti ära tõmbama või edasi lootma, et see imelisel kombel naha külge tagasi kasvab.
Korter on valgusküllane ja ruumikas. Meil on suur köök, kus mahume esimest korda ühises kodus koos kokkama. Muidu oli hästi vaikne ka, aga suht kiiresti tabas meid negatiivne üllatus, kui ühel hommikul aknast välja vaadates selgus, et oleme järjekordsele ehitusplatsile kolinud. Elame kesklinnale väga lähedal - kenas ja turvalises rajoonis.
Õpin oma diabeeti tundma
Muidugi mega tore, et on olnud niivõrd kirju aeg, mil õnnestus suhelda väga paljude ägedate inimestega ning talveperioodiks vahvaid suviseid mälestusi varuda. Püüdsin anda spontaansusele suuremat rolli, et panna end rohkem ootamatutesse olukordadesse ja iseloomu kasvatada, kuid pidevad tagasilöögid diabeedimerelainetel on mind kõigest niivõrd ära väsitanud, et olen endalegi üllatuseks sügise saabumise üle väga rõõmus.
Möödunud suvi on mulle diabeedi kontrolli osas palju õpetanud – või õigemini tekitanud uusi olukordi, millele lahenduste otsimine on alles käimasolev protsess. Kuna sündmusi on olnud tõepoolest palju, on veresuhkrud olnud eriti lappes. On olnud keeruline saavutada harmooniat insuliinikoguste doseerimisel, regulaarselt ja piisavalt end liigutada, mitmekesiselt süüa või üldse korralikult söömiseks aega leida.
Mõnel nädalavahetusel olen pidanud tegelema ööd ja päevad läbi ainult veresuhkru tõstmisega – öösiti ja hommikuti korduvalt ärganud madala veresuhkruga, siis kõiki kõrgemaid jõudusid palunud, et veel leiduks kotipõhjas midagigi, mis veresuhkrut tõstaks, sest lihtsalt pole olnud mahti ultrakiirusel kulunud varusid täiendada. Teistel kordadel maadelnud kõrge veresuhkruga ja muudkui insuliini juurde süstinud, et kuidagigi tõusu pidurdada või tagasi pöörata – siis taaskord hinge kinni hoides lootnud, et insukast üledoosi ei saaks ja seda uuesti kiiresti tõstma hakkama ei peaks.
Olen ka võidelnud suure väsimuse ja meeleolude kõikumisega, mille puhul ei ole ma isegi kindel, kas ma lihtsalt ei oska enda emotsioone juhtida või tulenevad need füsioloogilistest eripäradest. Sel suvel olen õppinud ka veresuhkru kõikumise tunnuseid paremini ära tundma. Kui varem tundsin ära ainult madala veresuhkru saabumise, siis nüüdseks tuvastan ka kõrge puhul kehas imeliku võbeluse ning avastan end ülimalt unisena.
Ikka positiivse noodiga edasi
Kõik ei ole olnud muidugi nii must-valge ja on juhtunud ka suuri õnnestumisi, mil suutsin mingi ime läbi kõiki võimalikke tegureid arvesse võtta ja veresuhkruid korras hoida. Näiteks sain just ükspäev ideaalse tulemuse kombineerides kiiret ja pikka insuliini, rattasõitu ja hommikuputru. Olin selle tulemuse üle tõesti meeletult rõõmus, kuid taaskord sai õnn lömastatud väga kiiresti, kui päeva ülejäänud toidukordadele järgnesid kõrged veresuhkrud.
Ma ei tea, kas millalgi tuleb see aeg, mil ma võtan diabeedist tulenevaid eripärasid lihtsalt enda elu osana või jäävadki need alatiseks takistusteks, mida tuleb pidevalt ületada. Kõik nagu kordub, aga alati veidi erinevalt - kahte samasugust olukorda ei ole. Ma muidu pean end päris osavaks muutustega kohanejaks, aga kuidas kohaneda lakkamatute muutustega vaimses ja füüsilises heaolus?
Kuigi suhteliselt tihti lasen end ebaõnnestumistel korraks ikka jalust lüüa, olen ma ühe psühholoogi sõnul lootusetu optimist, kes pidevate pettumuste järel ikkagi end kokku võtab ja uuesti proovib. Ja nii kavatsen toimida ka algaval sügishooajal - hakkan energiavarusid taastama asendades suuremad pidustused sügisele kohaselt hoopis teist laadi väljakutsetega.
