elu hobusevargaks kasvamisel ja tsäägatusi elust enesest

Kes veidikenegi mu õpingutega kursis on, teab, et ülikoolis olen endale kombeks võtnud teha kodused ülesanded võimalikult varakult ära, et hiljem viimasel mintsil higistama ei peaks. Tänaseks planeerisin ühele poole saada kolme ülesandega, millest 2 on edukalt sooritatud, kuid kui alustasin viimasele mõtlemisega, otsustas youtube'i maagiline DJ mulle Meie Meest mängima hakata. Nagu arvata võib, siis reede + süldimuss + homne kanni 22 tõmbavad välkkiirusega mõtted veel tuvastamata organisatsiooni riski- ja kriisiplaani koostamiselt eemale.


Sel lihtsal põhjusel otsustasingi teha väikese postituse elust ülikoolis ja muust (eba)huvitavast, millel viimasel ajal mu mõte peatuma on jäänud.




Kõigepealt ülikool. Käes on teise kursuse sügissemestri lõpp ja ma tunnen esimest korda, et olen tõepoolest elus hea valiku teinud ja ülikool on tõesti äge ning huvitav. Kõik räägivad, et esimene aasta ongi igav ja puine, aga olgem ausad, väga keeruline on motti üleval hoida. Seetõttu paneksingi südamele kõigile tulevastele tudengitele, et võite julgelt uskuda eelkäijaid ning kui eriala just peale sunnitud ei ole, siis väga tõenäoliselt lähevad õpingud põnevamaks! Tõestuseks võin öelda, et isegi mina olen hakanud enamustes loengutes korralikult kohal käima ja kaasa mõtlema.


Veel enam, tahaksin lapsevanematele hingele panna, et pole mõtet last otse keskapingist ülikooli suruda, kui ta tunneb, et pole selleks veel valmis. Enda ja kursakate näitel julgen väita, et enamused, kes on siiani vastu pidanud, võtsid kas aasta või paar, et endas selgusele jõuda. Mitmed alustasid ülikooliteed hoopis teisel erialal ning tulid sealt meile. Väide: "Kui sa kohe ülikooli ei lähe, ei lähe sa kunagi!", mida ka mina oma armsalt emakeselt korduvalt kuulsin, ei ole midagi muud, kui stressi- ja tüliallikas.


See on okei, kui kohe ülikooli ei lähe.

See on okei, kui ei tea veel, mida õppida tahad.

See on okei, kui tahad eriala vahetada.


Ma ei ütle, et me ei peaks seadma pikemaajalisi eesmärke ja tulevikuks plaane tegema, aga ausalt öeldes võiks rahvas veits tagasi tõmmata suhtumisega, et kogu elu peab põhikoolist saati paigas olema ning suunda muutes on noorem või vanem inimene luuser, kes ei oska oma elu elada.


Sooviksin vabandada oma sugulase Krislina ees, kes mõni aeg tagasi rääkis just, et võib-olla tahaks ka samale erialale õppima tulla. Ma ei teadnud siis veel...


Nüüd veits lõbusamatel teemadel.


Aga ikkagi kooliteemadel, sest kool on tegelt ka fun. Pärast pikki otsinguid ning osaliselt tänu Reikole, alustan esmapäevast Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumis praktikat. Viimane nädal aega olen põhiliselt mõelnud sellele, kuidas vähemalt kõikide asekantslerite näod ja nimed ning ministeeriumi haldusala asutused saaksin uueks nädalaks pähe tuubitud. Ausalt öeldes, ei saa ma normaalselt magadagi, sest niivõrd suur ootusärevuse ja hirmu combo on minu üle võimust võtnud.




Nüüd küsimus lugejatele: Kuidas käituda olukorras, kui sul on ilgelt mingeid asju vaja, aga oled juba kuu aega töötu olnud ja lootust normaalset tööotsa veel leida pole?


Olukord elust enesest - ütlesin Emilile teisipäeva õhtul, et ma lähen kolmap kirparile ja ostan endale Kanni sünnaks üheainsa kleidi, sest seda on mul tõesõna vaja. Reaalsuses juhtus nii, et korjasin käevarred hilpe täis, istusin pulstikas diivanil ja pidasin sõbranjedega aru, kuidas antud olukorras käituda. Nagu arvata võis, saadeti soojad soovitused kõik need asjad ära osta, sest cammoon 1. tuleb end vahel hellitada ka ja 2. poes oleksid need asjad kokku kõik palju kallimad. Niisiis võtsin ma oma ekspertnõukogu nõuandeid kuulda ja ostsin kõik ära. Tegelt oli Emil ka rõõmus, sest ühed paganama head kleidid said soetatud.



Kui vastata küsimusele, siis minu nõuanne on langetada ratsionaalsed kaalutletud ostuotsused ning säärasteks hädaolukordadeks oma lähikonnas hoida tublisid ja nutikaid naisi, kes alati mõistlikute nõuannetega aitavad.





Lõpetuseks.


Kui blogi avalikuks tegin, palus Andre mul ka Emilist jutukesi ja pildikesi lisada. Kuna me suurt muud pulli vahepeal teinud pole, peale Fopaal ja kinos käimise, lisan pildid meie tavalisest õhtust kodus. Need klõpsud tegime eile (21.11.2019), sest me pole käinud nunnul paarikeste photoshoodil. Lahendasime probleemi loovalt ning nüüd on meil hallina võimalik meenutada ehedaid hetkeid diivanil lebotades, sarju vaadates ja snäkke süües.


pst. Emil on miskipärast häiritud, et ma istun nagu meespomps

pst. ma pole kuri vaid proovisin cool välja paista

pst. meil oleks räigelt diivanilauda vaja, kui kellelgi seisab üle mingi norm siis andke teada