top of page

Diabeet ja sünnitamine

31. jaanuaril 2024. aastal sündis meie kõige kallim silmatera Mirabel. Tartu Ülikooli Kliinikumis, esilekutsumisega ja erakorralise keisriga. Emaks kasvamise teekond on olnud pigem raske, kuigi Mirabel ise on ilmselt kõige vastutulelikum ja toredam laps üldse. Lugu on pikk ja täis mitmeid tahke, kõik taaskord lihtsalt ei mahu. 


Ma ütlen ette, et kui kellelgi on veel sünnitamine ees, siis tõesti ilma naljata, tehke endale teene ja ärge seda postitust lugege. Arvata võis, et sünnitus kerge olema ei saa, aga sellist õuduste jada ma tõesti ei osanud oodata. 


Sünnituseelne


Kõik algas 30. jaanuari hommikul, mil sõitsime Emiliga Tartusse esilekutsumisele. Käisime veel enne hommikust söömas, et tähistada loodetavasti viimast hommikut kahekesi. Haiglas tehti erinevad uuringud ja ultraheli. Mind võeti sünnituseelsesse osakonda sisse, Emil läks koju arenguid ootama. 



Pange tähele, ultraheli mõõtis sel hetkel lapse umbes 4100g suuruseks, kui terve raseduse maurasime murega, et beebi liiga väike on. Teadsime, et UH tihti valetab ning arvasime, et ju ta ikka väiksem olema peab. 



Enne möllu algust oli mul veel aega haigla toidu osas sisearstile märkusi teha, mis polnud absoluutselt veresuhkrusõbralik. Etteruttavalt võin öelda, et ka sünnitusjärgselt pakutud toit oli kõike muud, kui sobilik toit imetavale emale. Arusaadav, et eelarvet ja võimalusi on vähe, mistõttu soovitan absoluutselt kõigile sünnitama minejatel mõelda sellele, kuidas oma toidukorrad tervislikumaks muuta.




Mulle anti kahel korral pulbrit, mis sünnitust esile kutsuma pidi. Kolmas oli plaanitud, aga lõpuks jäi võtmata. Õhtul umbes 17.00 paiku hakkasid esimesed valud õrnalt tunda andma. Kell 20.00 oli juba väga hull olla. Ämmaemand andis esimese valuvaigisti. Mõne aja pärast juba järgmise. Mingi hetk sain isegi midagi, mis pidi sünnitegevust pidurdama hakkama, aga ei aidanud seegi. Muudkui jalutasin mööda haigla koridori, käisin sooja dušši all ja nutsin. Vahetpidamata ja lohutamatult. Mida öö poole, püüdsin mitme tunni jooksul korduvalt ämmaemandaid palati telefonilt kätte saada, kuni lõpuks avastasin, et olen terve aeg valele numbrile helistanud. Valuvaigistite vahepeal kontrollis valvearst avatust ja ütles midagi sellist, et see on kõige valusam osa, sest loode surub emakakaelale, aga see pole veel piisavalt avatud. Sellel konkreetsel hetkel tekkis õrn lootuskiir, et hullemaks minna ei saa. Aga te juba teate, et loomulikult sai. 


Sünnitus


Umbes 05.00 ajal hommikul lubati mind lõpuks sünnitusosakonda. Helistasin Emilile ja ta hakkas kodust Tartusse sõitma. Olles juba 22 tundi täiesti magamata ja umbes kümme tundi valudes, olin taaskord lootusrikas, sest teadsin, et kohe on võimalik lõpuks PÄRIS valuvaigisteid saada ja varsti võiks ju beebi ka käes olla. Taas eksisin RÄNGALT. 


Epiduraali sain, aga see ei aidanud. Ämmaemand kutsus veel päeva jooksul anestesioloogi uuesti kohale, kes epiduraali uuesti paigaldas, sest esimene ei paistnud toimivat. Ka teine ei olnud abiks. Isegi naerugaas ei päästnud päeva, sest keegi polnud raatsinud seadet töökorda panna. Alles väga hilises faasis saadi see tööle, aga taaskord nullilähedane kasutegur. Olin kuulnud toredaid lugusid, kuidas tuhude vahel mõned naised isegi magada on saanud või et tuhude vahel üldse võiks mõni paus olla. Kahjuks ei olnud kogu protsessi jooksul MITTE ÜHTEGI valuvaba hetke ega võimalust magada. Palusin korduvalt, kas oleks võimalik mind keisrile veeretada, aga otsust lükati muudkui edasi. Oi kui mitu korda kuulsime, et tulevad oma armeega jälle tunni pärast uuesti. Mina ikka ainult nutsin, sest viimasest unesõõmast oli möödas juba üle 24 tunni ja mõnest valuvabast hetkest üsna pea umbes sama palju. 


Ma ei tea, palju personali päriselt sünnitusega seotud peaks olema ja sünnitustoast läbi käima, aga meie arust seletamatult palju inimesi vooris pidevalt edasi-tagasi. Ma ise ei mäleta, aga Emil teadis rääkida, et üks tõenäoliselt äärmiselt ebamugavalt tundnud meesõppur oli arstilt isegi pahandada saanud, et ta samal ajal mingit lampi näppis, kui mina seal piinlesin ja arstid järjekordselt arutasid, kas võiks keisrile sõita või jälle tunni pärast tagasi tulla. 


Kuigi sünnitusega seotud valu on samuti eredalt meeles, siis kõige hullem oli see, kui arstid avatust ja ma-ei-tea-mida-kõike-veel kontrollisid. Mäletan, kuidas mul paluti rahulikuks jääda, kui mitu inimest järjest ruumis oma sõrmi mulle sisse torkasid ja sõnulseletamatut põletavat valu tekitasid. Seal võis ka vaimne faktor mängus olla, sest sünnituse valust tõesti ei olnud kuhugi pageda, aga lõputute kontrollide arvu oleks saanud ehk piirata. Mäletan end korduvalt mõtlemas, et ma konkreetselt suren sinna samasse sünnitustuppa lihtsalt maha koos lapsega, sest see pole võimalik, et üks inimene sellisest asjast elu ja tervisega välja tuleb. Üks meie hea sõber ütles väga hästi - oleks nagu lihuniku juures olnud. Kõige õrnemini kohtles mind mu ämmaemand, kes suutis lõpuks ka arstid ära veenda, et aeg on keisriks. Jumal tänatud tema eest.  


Erakorraline keisrilõige


Pika kottpimeda tunneli lõppu tekkis valgus. Kui ma juba 24 tundi piinelnud olin, jõudsid arstid lõpuks otsusele, et tuleb minna keisrilõikele, sest laps lihtsalt ei mahu välja tulema. See oli meeletu kergendus. Kui mind poleks juba tilgatuks tõmmatud, oleks ehk isegi jaksanud rõõmu tunda.


Oi küll siis läks alles mäsu lahti. Kui muidu oli palju rahvast, siis sellest hetkest alates oli tuba paksult rahvast täis. Minu ainuke hirm oli, et kuna nad tahtsid valuvaigistiks kasutada samuti epiduraali, aga see polnud sünnituse ajal aidanud, siis kas see ikka töötab. Aga töötas! Väikesed võidud. 


Olin keisrilõike ajal ärkvel. Minuga koos oli üks hästi armas naine, kes sellisel veidral hetkel isegi viskas veits nalja mulle ja suutis tuju üleval hoida. Ta küsis mu käest mingi hetk, et kas saan poisi või tüdruku - vastasin tüdruku. Kui laps sündis, hõikas keegi kõva häälega: “poiss”. Olin ikka mega segaduses, aga olin juba piisavalt ükskõikne reageerimaks. Peaasi, et see kõik lõpuks läbi saaks. Tegelikult pani keegi jälle lihtsalt mingi errori maha ja sündis ootuspäraselt tüdruk.


Ka keisri ajal käis räme märul, eriti kui laps sündinud oli. Ma ei tea, kas niisama ka lastearst keisrilõike ajal ruumis on või oli ta seal minu diabeedi tõttu, aga eredalt on meeles, kuidas lastearst tõstis tumesinise nahaga ja süsimustade pikkade juustega beebi minu silmade juurde ning ütles, et see ongi minu laps. Siis käidi ja küsiti mu käest mustmiljon küsimust ja selgitati, mida lapsega tehakse, aga ma olin juba ammu totaalses deliiriumis ja nõustusin lihtsalt kõigega, et lõpuks rahu saaks. 


31. jaanuari õhtul kell 18.28 sündis Mirabel. Ta kaalus 4564g ja oli 55cm pikk. Olime šokis, kui beebi suurusest kuulsime. Peale 30. jaanuari hommikust ultraheli viskas Emil esimest korda üldse nalja, et äkki ultraheli valetab beebi väiksemaks ning on hoopis suurem. Sel hetkel lihtsalt naersime selle peale. Aga muidugi on mul hea meel, et selline suur purakas alt korruselt välja ei lennanud. 


Sünnitusjärgne


Ma tegelikult isegi ei tea, mis osakonda mind viidi, ilmselt intensiivi operatsioonist taastuma. Mirabel viidi ja jäigi lastehaiglasse glükoositilga alla ning Emil veetis esimese öö üksi sünnitusjärgses perepalatis. Tema sai ka Mirabeli lastehaiglasse vaatama minna. Mina nägin Mirabeli esimest korda 1. veebruari lõuna ajal, kui Emil oli suutnud lastehaigla õe ära moosida, et nad beebit mulle näitama tuleksid. Esimest korda sain teda põgusalt süles hoida alles 2. veebruaril. 


Minuga sünnitusel ja keisril olnud arst selgitas mitmel korral, et otsus keisrile minna võeti vastu õigel ajal. Tegu ikkagi suure lõikusega ja laps sai sünnitustegevuse ajal valmistuda siia maailma tulekuks. Muud üle ei jää, kui seda uskuda ja eluga edasi minna.


Minu seiklused jätkusid, sest kohalikud õed ei saanud peale korduvat selgitamist ja sisearsti kaasa pandud juhendist aru, mida minu insuliinikogustega tegema peab. Mingi hetk käis lisaks lastearstile, naistearstile ja sajale muule tegelasele läbi mingi kolmas arst, kes oli juhendist väga hästi aru saanud ning seda õele selgitas, aga lõpuks ei saanud ta ikka mitte tuhkagi aru ja pidin ikka mitu korda üle seletama. 


Palju segadust oli ka hiljem meie ümbertõstmisega lastehaiglasse Mirabeliga samasse palatisse. Keisrist taastumine oli muidu suht ok, sest hakkasin võimalikult kiiresti liikuma. Arstil oli suur mure minu madala hemoglobiini pärast. Öeldi, et sellise hemoglobiiniga inimene ei peaks ringigi kõndima, aga ma kalpsasin päevas mitu korda teise ja kolmanda korruse vahelt, et Mirabeliga toimetamas käia. Mitu päeva keerutati mõtet vereülekande osas, kuniks üks lastehaigla ämmaemand soovitas mul sellega nõustuda, kui võimalus kaasa rääkimiseks antakse. Kui muidu selgitati kõike korduvalt ja ette-taha, siis vereülekande plusse või miinuseid ei avatud, aga ma ei taibanud ise küsida ka. Kui see lõpuks tehtud sai, hakkas ka piimamasin lõpuks tööle. Mitte, et imetamisest oleks lõpuks mingit hästi toimivat asja saanud, aga see on hoopis eraldi teema. 


Lõpuks kirjutati mind sünnitusjärgsest välja, kui olin juba paar päeva Emili ja Mirabeliga lastehaigla perepalatis elanud. See oli täiesti omaette ooper. Arst käis, aga selline, keda nägin nende päevade jooksul esimest korda. Astus meie jaoks sisse absoluutselt kõige ebasobivamal hetkel, kui püüdsin elu eest Mirabeli imetada, mina ja Mirabel mõlemad pisarates. Küsis, kuidas läheb. Noh jah, ma siis kuidagi vastasin, et arvestades asjaolusid päris okeilt. Muidugi on arstil omad asjaajamised ja ajastuses tegelikult ei olnudki midagi veidrat - tuli, millal sai. Hea, et üldse tuli. Peale põgusat vestlust ta lahkus. Mõne aja pärast tuli lastehaigla ämmaemand ja ütles, et näed kui tore, mind on sünnitusjärgsest välja kirjutatud. Tegime suured silmad ja ütlesime, et noo tore teada, aga keegi mulle küll ei öelnud. Keegi polnud isegi eelmise päeva vereülekandest kanüüligi ära võtnud. Lõpuks aitas sellega lastehaigla ämmaemand. Seda teadsid ka teised neonatoloogia osakonnas viibinud emad kõneleda, et kui juba lastehaiglasse ära tuled, siis sünnitusosakonnas kipud sa ununema ja pead ise end pidevalt meelde tuletama.


Kui keegi on kuulnud, siis mul oli totaalne baby blue. Ma ulgusin pea igal vabal hetkel. Nagu ämmaemand lubas, siis umbes kuu möödudes läks sellega paremaks. Sealt edasi nutsin umbes korra päevas. Mõni aeg oli okei, kuniks lasin implantaadi paigaldada. I shit you not, päeva pealt tundsin, kuidas hormoonid hakkasid möllama. Kutsusin juba haiglas olles endale raseduskriisi nõustaja külla, aga käisin ka hiljem tema vastuvõtul. Olles harjunud oma terviseotsuseid ise vastu võtma, olen nüüdseks endal ka sünnitusjärgse depressiooni diagnoosinud. See on veel suhteliselt värske, nii paari nädala vanune avastus, ja alles vaatan, mis sellega peale hakkan. 


Mida veresuhkur tegi? 


Ju vist on see loogilisus ise, sest keegi seda eelnevalt ei maininud, aga sünnituse ajal ei tohtinud midagi süüa. Minu jaoks oli see üllatus. Ehk ma sõin viimati haigla õhtusöögi 30. jaanuaril kella 17.00 paiku ja järgmine kord, kui midagi süüa sain, oli haletsusest toodud üks soe kohupiimakreem 31. jaanuari õhtul umbes 19.00-20.00 ajal, vähemalt 26 tundi hiljem, kui keisrist ärganud olin ja kõikvõimalikud arstid minuga juba rääkimas käinud olid. 31. jaanuari hommikul sünnitustoas ma veel küsisin, et millal mulle hommikusöök tuuakse ja kas siis ämmaemand või keegi vaatas muigega glükoositilga poole ja ütles, et see on minu söök sünnituse lõpuni. Glükoositilgaga said nad paremini veresuhkru kõikumist kontrollida ja hüposid ära hoida.  


Sünnituseks panin peale mõlemad, Guardian 4 ja Dexcom One sensorid. Pumba võtsime keisri ajaks ainult maha. Kuigi olin Emilile näidanud, kus kanüüli kork on, siis olin selle eelneval ööl valudes duššinurgas pikutamiseks ümber paigutanud ja neil läks selle otsimisega omajagu aega. Sünnitusjärgselt andsime õele mu telefoni pin-koodi, et ta saaks iseseisvalt mu veresuhkrut jälgida, aga lõpuks ärkasin vist ise ka iga kord, sest ta kas ei saanud siiski mu telefoni lukust lahti või ajasid kõrge veresuhkru alarmid pidevalt üles. 


Ega ma veresuhkrust sünnituse ajal eriti midagi ei mäletagi. Emil ja ämmaemand hoidsid sellel silma peal. Sünnitusjärgselt oli see väga pikalt ikka kõrge. Oodatud momentaalset insuliinivajaduse langust ei tulnud nädalaid. Ilmselt seetõttu, et keha oli keisrilõikest ekstreemses stressis. Ja kui see lõpuks mingi hetk tõesti langes, siis paari kuu möödudes hakkas uuesti järsult tõusma. Põhjust ei tea keegi, nagu diabeedi puhul tavaks on. Samuti ootasin ligi nädala, et turses jalad asu annaksid ja kindlasti oli veel midagi, mis lubaduste kohaselt pidi sünnitus parandama, aga mille taandumist pidi pikalt ootama. 


Sünnitusjärgses osakonnas olin diabeedi mõttes peamiselt iseenda järelvalve all. Muidugi, kui oleksin abi vajanud, oleks ilmselt keegi ikka aidanud ka. Mõnel päeval panin päeva jooksul paberile kirja sensori veresuhkru näidud ja manustatud insuliinikogused, mida sisearst ikka analüüsis ja kommenteeris, aga nagu diabeediga tavaks, siis ise oled ikka ja alati kõige suurem ekspert. Ka Eesti suuruselt teises haiglas. 


Panen südamele, et tehke oma raviplaan endale väga selgeks, sest arusaam diabeedist on haiglas üldiselt ikka suht kehv. Täiskasvanutega töötav personal tajub vaevu sensorite töö põhimõtteid, pumbamajandus on täiesti ufo-teema.


Inimesed


Ma tahan veel öelda, et kuna kogu postitus on isegi minu tavapäraste üllitistega võrreldes erakordselt mõrudas kastmes, siis teksti lugedes võib TÜ Kliinikumi personalist ülekohtuselt halb mulje jääda. Tegelikult oli näha ja tunda, et kõik on väga hoolivad, teevad oma tööd suure südamega ja hingasid patsientide heaolu rütmis. Olime kliinikumis kokku nädalakese ja puutusime osakondade peale kokku uskumatult paljude erinevate töötajatega - söögitädidest juhtideni ja keegi ei kohelnud meid halvasti. Kui just mõned üksikud nõmedad intsidendid välja arvata, mis olid silmnähtavalt põhjustatud ebainimlikult suurest töökoormusest ja lõunasöögist ilma jäämisest. Aga lihtsalt nii paljud asjad kukkusid jube tobedalt välja. 


Mõned eriti head mälestused on meil ka. Näiteks minu sünnituse ämmaemand oli kõige armsam ja hoolivam inimene üldse. Samuti naistearst, kes mitmel sünnitusjärgsel päeval mind kontrollimas käis. Lastehaigla kõik kolm ämmaemandat olid siiralt ja hingega nagu emakarud kogu meie pere vaimse ja füüsilise heaolu eest väljas. Lastehaiglas oli paar õde, kes võtsid alati ekstra aja, et beebindust rahulikult näidata ja selgitada, kallistasid ja pühkisid pisaraid. Midagi pole teha, need kõige lemmikumad olid noored arstid, õed, ämmaemandad, sest olid lisaks professionaalsusele meeletult empaatilisemad. See on see, mis jääb meelde ja läheb hinge. 


Personali kõrval oli minu jaoks olemas minu südameinimene ja tugisammas Emil. Tehes kõik võimaliku minu ja Mirabeli heaks. Ei saa mainimata jätta, et pea kõiki beebi toimetusi ma õppisin just tema käest, sest tema hüppas alati püsti, kui oli vaja mähkusid kaaluda ja vahetada, Mirrut pesta, toitu valmistada, mulle hüporohtu tuua, mind ratastoolis või minu asju korruste vahel tassida ja mustmiljon asja veel teha. Ja muidugi meie sõbrad ja pered. Kes tassis veel haiglas olles meile poest vajalikke asju, kes hoidis ja lõbustas Lasset, kes oli lihtsalt olemas. Aitäh teile, et selle raske perioodi kergemaks tegite.


Mitte IIIIIIIIIIIAL enam


Ma tahan öelda kõigile julgetele tulevikus sünnitavatele naistele, kes minu hoiatusest hoolimata selle postituse lõpuni lugesid, et see kõik ei pea ilmtingimata nii minema. Alati tuleb arvesse võtta, et ma lihtsalt olen sitamagnet ja kui universumil on valida, kas anda kergem või raskem tee, siis ikka ja alati raskem. Mõnda ehk lohutab, et suur osa segadusest ja jamadest oli diabeedi pärast. Mis muidugi ei lohuta mu diabeediga jälgijaid. Teie võite lihtsalt loota, et teil läheb elu-õnneloosis paremini. Kogusin pikalt hoogu, kas üldse sellest siin rääkida, aga midagi pole teha - selline on minu sünnitamise lugu ja mul pole paremat pakkuda.  


Ma ei eita, et olles juba tundide ja tundide viisi magamata, valudes ja söömata, võib kogu see õudus olla hullemini meeles, kui see päriselt oli. Minu õnneks oli Emil olulise enamuse ajast juures ja ta saab kinnitada, et just nii see kõik oligi. Aga üks mis kindel - ma ei taha seda teekonda enam kunagi läbi teha. Ja kõigile teile, kes te ütlete, et küll ma ümber mõtlen, küll see meelest läheb ja mida veel, siis ma ei tahagi, et see meelest läheks. Kui te kuulete mind kunagi rääkimas, et tahaks teist last, siis koputage julgelt mulle laubale ja küsige, kas keegi on kodus, sest ma peaks konkreetselt enesevihkaja olema, et sellele kogemusele uuesti vabatahtlikult vastu minna.


Hoolimata kõikidest raskustest, mis meid rasedusel, sünnitusel, imetamisel ja Mirabeli lõputute kaaluprobleemidega saatnud on, ei vahetaks ma seda väikest rõõmurulli mitte millegi vastu välja. Nüüd võib lapse saamise elu to-do listist maha tõmmata ja anname endast parima, et temast õnnelik, ettevõtlik, terve, endaga rahulolev, hooliv ja kõik muud head omadussõnad inimene kasvatada.



1 則留言


Minul kaks sünnitust Tartus olnud ja nii sünnituse ajal kui ka kohe peale seda olen süüa saanud, isegi öösel peale sünnitust toodi. Oleneb siis personalist ilmselt. Esimese beebi sünnilugu oli suhteliselt sarnane ja lõppes keisriga. Kuulun nende hulka, kes ütlesid, et mitttteee kunagi enam. Teist ootama jäädes olin kindel, et pean saama kuidagi plaanilise keisri. Ja siin ma nüüd olen- teine beebi süles ja sünnitus läks täiesti vastupidiselt esimesele. Diabeediga polnud mingit jama, isegi glükoositilka ei saanud ja sündis loomulikul teel. Esimene kaalus 4844g ja teine 4400g. Õmblemist küll oli, aga palju parem kogemus kui esimene kord.

按讚
bottom of page