Diabeediga Barcelonas


Oktoobri teises pooles võtsime südame rindu ning lendasime Barcelonasse. Ehk mäletate, et kui poolteist aastat tagasi Horvaatiasse pidime minema, olin samal ajal hoopis värske diabeedi diagnoosiga haiglas, mistõttu mu viimane reis oli kaks aastat tagasi Peterburi. Ka vahepealsel ajal oleme mõelnud kuhugi minna, aga oleme selles osas suht kehvad otsustajad. Tuttavast ja turvalisest keskkonnast ära lendamine tekitas omajagu hirme ning pole kahtlustki, et see puhkus mu veresuhkrutele kindlasti hästi ei mõjunud. Küll aga mu vaimsele tervisele, sest keskkonna vahetus ja hingelt ning kliimalt soe Hispaania peletas väga edukalt mõtted külmalt ja mõnevõrra muserdavalt Eestilt.


Veresuhkur - lappes, lappes, hei!


Reis kulges meil väga aktiivselt – ainukesteks liikumisvahenditeks olid metroo ja jalad ning tavaline päevane liikumisnorm oli vähemalt 20 000 sammu. See oli ka üheks põhjuseks, miks mu veresuhkur kohe eriti lappes oli. Mitmel korral tegi see tuju väga kurvaks, sest just enne Eestist teele asumist olin jõudnud õppida uue raviskeemiga edukalt toime tulema, kuid reis nullis suure vaevaga saavutatud tulemuse maru nobedalt ära. Ja oleks see siis nii lihtne, et rutiini juures tagasi olles läheb ka veresuhkur koheselt korda – kodus võttis see veel oma nädalakese aega, et veresuhkrud normi saada.


Me käisime Barcas jalka- ja kossumängu vaatamas, nautisime kohalikku ingliskeelset püstijalakomöödiat, vedelesime rannas ja kõmpisime vähemalt kahe mäe tippu, kus olid mitmed vaatamisväärsused. See kõik oli fun, aga kõige rohkem meeldis mulle kohalik õhkkond. Seda on raske kirjeldada, aga see oli mu teine reis Hispaaniasse ning juba lennukist väljudes oli lihtsalt nii hea tunne. Inimesed on seal hästi avatud ja sõbralikud, piisavalt jutukad, aga mitte hetkekski pealetükkivad. Kui üldse on mõni riik, mis mind enda juurde tagasi kutsub, siis selleks on kahtlemata Hispaania. Väga meeldiv üllatus oli, et mitte kordagi ei pidanud hakkama tõestama, miks mul kotitäis nõelu või veresuhkru tõstjad kaasas on - ei lennujaamas, jalka- ega kossumängudel, kus korraga oli koos kümneid tuhandeid inimesi. Järgmisel nädalal sõidan mama ja papaga Londonisse - eks näis, mis seis seal on.


Teine oluline ning peamine põhjendus lappes veresuhkrule oli söök, söök ja veelkord söök! Toidukordade regulaarsus, sagedus ja sisaldus mängivad ülimalt olulist rolli veresuhkru kontrolli all hoidmisel, aga puhkusel tahaks ju lihtsalt vabalt võtta ja vältida kogu päeva pingsat planeerimist. Spontaansuse tagajärjel piirdusin enamustel päevadel vaid ühe korraliku toidukorraga ning muul ajal elatusin snäkkidest ja suvalisest teeäärsest putkast haaratud saiakestest. Saadud kogemusest ajendatult olen mõistnud, et vähemalt minu puhul on ilusate numbrite saladuseks regulaarsed toidukorrad - 3x põhitoidukorda ja vajadusel väikesed vahepalad. Isegi, kui taldrikul pole just veresuhkrusõbralikud toidud, suudan ma nii paremini diabeeti ja muud elu hallata, sest kõht on täis, tuju pigem hea ning on vähem umbmäärast näksimist, mis veresuhkru lolliks ajab. Regulaarsuse loomine ning selle märkamatu põimimine enda elukorraldusse on saanud mu uueks eesmärgiks.


Diabeeditarvikud reisil ja Haigekassa jõulukink diabeeti põdejatele


Kes vähegi viimasel ajal reisinud on, teab, et juurde on tekkinud hulk kohustusi, mida peab jälgima ja tegema, et üldse edukalt üle piiri ja tagasi pääseda. Diabeet muudab selle nimekirja muidugi ekstra pikaks. Kuigi sel reisil ma seda ei vajanud, siis igaks juhuks tasub endokrinoloogi käest küsida ingliskeelne tõend, et vältida probleeme tarvikute kaasa võtmisel lennujaama või suurematele rahvakogunemistele. Minul oli see alati kaasas kahel kujul – prinditult ja templiga ning digitaalne. Ilmselgelt tasub kõiki vajalikke tarvikuid kaasa võtta väikese varuga, mis on Ryanairile väike kommiraha, sest mulle tõesti ei mahu kõik nodi koos muu eluks vajalikuga vaid ühte seljakotti. Nädalasele reisile võtsin kaasa:

  • 2x Fiasp lühitoimelist insuliini, millest üks oli varuks

  • 2x Tresiba pikatoimelist insuliini, millest üks oli varuks

  • 2x Dexcom One sensorit, millest üks oli varuks

  • ~ 40 pen-nõela, sest kasutan nõelu alati vaid ühe korra

  • glükomeeter

  • FRIO jahetasku

  • mõned kommid veresuhkru tõstmiseks

  • kõhukott, mille ostsin küll Barcast, aga kuhu mahtusid kõik igapäevased tarvikud täpselt sisse

Kui diabeediga üldse on võimalik vabamalt võtta, siis saab seda teha kasutades veresuhkru sensoreid, mis mõõdavad iga 5 mintsa tagant ise veresuhkrut ja teevad lärmi, kui asi hapuks hakkab kiskuma. Eriti hea on see matkates, sest füüsiliselt aktiivne olles ei tunne ma hüposid ja hüpereid ära, kuid sensori alarm teeb kindlaks, et ma õigel ajal reageerida oskaks. Ma pole üldse kindel, et ilma selleta oleksin nii vabalt ringi siblinud ja elu nautinud, kui poleks saanud telefonist mugavalt kontrollida, mis seisus veresuhkur on. Seetõttu soovitan kõikidel ka muus elus, aga sellistel „ekstreemsematel“ perioodidel sensori kindlalt kasutusele võtta. Praegu on idekas variant just Eesti turule tulnud Dexcom One sensor, mille brändisaadik uhkusega olla saan. Seda on lihtne tellida ning igasuguste jamade korral on võimalik eesti keeles abi leida. Sellegipoolest ei asenda sensor glükomeetrit täielikult, sest nagu tehnikaga ikka, tuleb mõnikord ette ka viperusi. Näiteks pidime reisi reede õhtul peale Barca kossumängu minema linna rokkima, aga kuna olin glükomeetri hotelli jätnud ning sensor ei tahtnud erilist koostööd teha, ei olnud tuju ega julgust ehku peale välja minna, mistõttu lõppeski planeeritud peoõhtu korvpalli lõpuvilega. Korraks langenud tuju ei varjutanud muidugi ülejäänud reisi, sest järgmisel päeval panin uue sensori ja elu läks sama kirevalt edasi.


Eriline rõõmusõnum on muidugi, et Haigekassa astus hiiiiiiiiglase sammu diabeeti põdevatele inimestele lähemale ning alates uuest aastast saab samu sensoreid juba 90% soodustusega – ehk kui täna veel tuleb ühe kuu jagu sensorite eest tasuda umbes 130€, siis uuest aastast kõigest 13€. Selle otsusega tegi Haigekassa igale kümnendale eestlasele parima jõulukingi, sest andis võimaluse paljudele diabeeti põdevatele inimesetele elada tervemalt ilma, et peaks enam tervise ja raha vahel valima. See on tõesti väga oluline saavutus, mis aitab diabeeti põdevate inimeste elukvaliteeti märkimisväärselt tõsta. Kogu maailma kniksud Diabeedikooli hindamatutele töömesilastele nähtud vaeva eest!


Tänud, et olete olemas!


Taaskord olen saanud kinnituse, et see blogi ja samanimeline Instagrami konto @anxidiabeedijutud on päriselt ka olulised, sest Tervis Pluss ajakiri otsustas oma novembrikuu numbris minust loo avaldada - paberil ja puha. Kes endale seda koju osta ei soovi, saab mugavalt ka veebist lugeda. See oli esimest korda, kui ma olen saanud lihtsalt istuda ja oma lugu rääkida. Olen siiralt rõõmus ja tänulik teile kõigile, sest ilma lugejateta poleks väga suurt mõtet ka kirjutada.