Jah, tõesti! Täpselt 1 aasta tagasi ei olnud üldse südasuvi vaid üks sombune kevadpäev, kui Emil mind diabeedi „kahtlusega“ Kubijale haiglasse sõidutas. Nagu ikka, on alati igal mündil kaks poolt ning ka suhkruhaigus on endaga kaasa toonud positiivseid ja negatiivseid aspekte, millest olulisemad olen üles kribanud.
Tõrvapott
No ilmselgelt domineerivad suhkruhaigusega koos pigem nõmedad asjaolud. Alustades sellest, et mu õlavarred, kõht ning reied on nõeltest tekkinud auke ja sinikaid täis ja lõpetades sellega, et valetavad sensorid koos öiste söömistega on arvestatavas koguses mu niigi õrna und röövinud ja tubli panuse mu stressileveli tõstmisele andnud.
Olen ka tundnud esimesi haigusväsimuse märke. Päris frustreeriv on kõik toitumisega seonduv. Sööma peab siis, kui üldse ei taha ning nälga kannatama, kui väga just tahaks süüa. Teoreetiliselt ma ei peaks vist kannatama, aga eriti viimasel ajal on mu veresuhkur pigem kõrge olnud ning sellistel hetkedel püüan vältida kõiki süsivesikuid ja rasvu sisaldavaid toite ehk põhimõtteliselt kõike, mida ma süüa tahaks.
Koroonaaeg on selles mõttes nukralt mõjunud, et pole saanud väljas käimist väga palju just harjutada, mis paratamatult on toonud muserdavaid intsidente endaga kaasa. Just eile tegin insuliini varem ning lootsin, et söögi tellimise ja valmimisega läheb kordades kiiremini. Ühel hetkel süües tundsin, et käed värisesid nagu haavalehed ja peas oli selline segadus nagu ei oskakski enam süüa. Tahtsin veresuhkrut mõõta, aga sensor otsustas täpselt sellel hetkel töötamisest pausi teha ja ma ei olnud suuteline glükomeetrit kasutama, sest värin oli nii tugev. Tellisin baarist limonaadi ning palusin kiiresti teha, kuid kuna tegemist oli käsitsi valmistatud limonaadiga ja terrass oli rahvast pilgeni täis, läks sellega omajagu aega. Sellegipoolest tõi meie armas teenindaja mulle omal initsiatiivil klaasi Coca-Colat, sest tellides ütlesin neile, et vajan limpsi kiiresti veresuhkru tõstmiseks. Mis siis edasi juhtus, oli ka suht ilmselge – jõin ära Coca, enda limonaadi ja sõin kommi ning hüpole järgnes kohe hüper, mis oli teisipidi muserdav. Kahjuks see pole olnud ainuke sarnane intsident ning nendel hetkedel ma alati kahetsen, et üldse rahva sekka olen läinud.
Teine hästi keeruline stsenaarium võtab aset sünnipäevadel. Kombeks on ikka pakkuda kõigepealt praadi ja alles tunde hiljem kooki, mis tähendab, et kui ma just kohe õhtusöögi järele magustoitu ei palu serveerida, pean ma valima, kas teen korraga rohkem insuliini ja riskin hüposse langemisega või teen vähem ja olen pärast hüperis, sest ma tõesti ei taha 8x päevas süstida end. Ma pea-aegu alati kahetsen, et ma enne minekut kõhtu täis ei söönud, sest magustoitu nõudma hakata on ka nagu imelik. Tavaliselt olen valinud madala veresuhkruga riskimise, sest iga lisanduv süst on suurem piin kui paar kommi eraldi vahepalaks hammustada. Nii küll päris õige toimida pole, aga ma pole veel valmis lisanduvaid süste tegema ega koogist loobuma. Ma pole tegelt iialgi aru saanud, miks peab kooki ja kohvi keset ööd pakkuma.
Meetilgad tõrvapotis
Ma olen olnud sunnitud oma elustiile muutma. Jah – ma liikusin enne diagnoosi ka ning püüdsin veidigi normaalselt toituda, aga nüüd pole enam väga valikut. Ma kas söön normaalselt ja liigutan end vähemalt veits või pean leppima kõrge veresuhkru ja potentsiaalsete tagajärgedega juba mõne aasta pärast – riskides näiteks pimedaks jäämisega. Iga vähegi endast lugupidav inimene kindlasti vähemalt prooviks nutusemat stsenaariumit ennetada ja seda ma ka teen.
Näiteks eelmisel teisipäeval olime sõbranjega need, kes kohe restoranide terrassiuste avanedes välja sööma jooksid. Otsustasin üle pika aja lubada endale süsivesikuterohket pearooga koos magustoiduga – koorene pasta ja brüleekreem. Tavaliselt piirdun ma ainult ühe süsivesikuterohke söögiga toidukorras. Sel hetkel oli päris hea tunne, aga öösel sensori alarmi peale ärgates ja veresuhkrut kontrollides ei olnud enam üldse hea, kui näitajad üleni punases olid ja veresuhkur 18 peale tõusnud oli.
Haiglast ja erinevatelt visiitidelt olen kaasa saanud lohutuse, et diabeediga võib süüa kõike, mida tahan - peamine, et insuliini süstin. Tänaseks olen aru saanud, et kui ma ei taha juba mõne aasta pärast esimeste tüsistustega tegelema hakata või pidevalt kehvade tulemuste pärast kassida, siis ega ei või ikka küll. Tänu sensorile näen 24h päevas, mida laisad nädalavahetused diivani ja Woldiga minu veresuhkru ja enesetundega teevad.
Positiivne on ka see, et olen enda jaoks täiesti uuel tasemel terviseteemad avastanud. Doktoriks küll ei kisu, aga üldse ei välista, et tulevikus tahaksin mingil moel tervishoiuga seotud olla.
Koolitused
Lisaks ise õppimisele olen osa võtnud ka Diabeedikooli koolitustest. Neid oli tookord 3 ning igaüks kestis umbes 3 tundi. Esimese kahe koolituse lõpus oli küll tunne, et diabeediga normaalselt elamiseks peaks endale täiskohaga hooldaja palkama, sest erinevaid muutujaid on niivõrd palju, mis kõik tahavad jälgimist ja tähelepanu.
Eriti tähelepanelikult kuulasin glükeemilise indeksi ning muude toidugruppide nagu rasvade, valkude ja kiudainete mõju teemasid. Kõiki neid asju olin põgusalt tervishoiutöötajate käest ka kuulnud, aga keegi vähemalt seni polnud väga süvitsi neid lahti seletanud.
Olen olnud palju hädas sellega, et justkui oleksin kõik süsivesikutepõhiselt õigesti arvutanud ja insuliini teinud, aga ikkagi lendab veresuhkur lakke. Mingi aeg sain toitumisnõustaja käest teada, et rasvad mõjutavad samuti veresuhkrut, aga alles koolitusel õppisin õigeid arvutuskäike tegema. See ja paljud muudki saadud teadmised kuuluvad minu jaoks totaalselt rubriiki „Mida arstid sulle ei räägi“.
Kuigi sain ka enne koolitusi okeilt hakkama, olen ikkagi suure sammu teadmiste poolest edasi astunud. Ma pole iial „õndsa teadmatuse“ usku olnud ning pigem tahtnud asju teada ja siis valida, kas ja kui palju neid arvesse võtan, kui kott peas ringi käia ja end läbi selle kahjustada. Ja tänu teadlikumale elule on minu esmaabikapp paksult maiustusi täis, sest püüan nende järele haarata vaid äärmisel vajadusel (või väga suure isu puhul).
Rääkida-rääkida-rääkida
Mis on mind väga palju aidanud, on diabeedist rääkimine ning just teavitustöö mitte ohvri võtmes. Üleüldse on rääkimine minu jaoks kõige tõhusam viis murekoorem maha laadida.
1. Kaaslased ei pahanda, kui vestlus või tegevus tuleb suvaliselt peatada, kui ma järsku vaikselt surema hakkan.
2. Ma tunnen end palju turvalisemalt. Kui midagi peaks juhtuma, oskavad inimesed mu ümber seda ehk märgata ja mind aidata. Eriti, kui käsil on näiteks sporti või alkoholi sisaldavad üritused.
3. Kogemuste jagamine teiste diabeeti põdevate inimestega on andnud mulle juurde palju teadmisi ja julgust erinevaid asju katsetada.
4. Olen saanud palju kirju ja südamlikke vestlusi, mil minu avatusest on kasu saanud väga paljud inimesed nii diabeediga kui ilma. Kusjuures just eile oli nii armas vestlus ühe eriarstiga, kelle juurde ma läksin lihtsalt tavapärasesse kontrolli ning meie visiit möödus nii, et poole ajast rääkis tema mulle olulistest asjadest ja teise poole ajast tutvustasin mina talle oma Libe 2 sensorit. Ta isegi ei olnud diabeediga erialaselt seotud, kuid tema pereliige põeb diabeeti ning uuris isiklikust huvist. Ja mul oli visiidilt ära tulles tõesti hea meel, et sain potentsiaalselt kellegi elu taas kergemaks muuta.
Doktorid
Minu ja paljude teiste endokrinoloogid suunati juba suht ammu covidi osakonda ning seetõttu näen üle pika aja oma endokat alles järgmisel nädalal. Sellegipoolest ei saa öelda, et oleksin üksi jäänud, sest vahepeal olen vereproove käinud andmas ning telefonitsi ühendust hoidnud temaga. Kõik näitajad on õnneks jonksus olnud ja loodan, et on edaspidigi.
Sõnad loevad
Kui ma saaks ühe soovituse anda kõikidele diabeeti põdevate inimeste lähedastele, oleks see hoiduda rumalatest väljaütlemistest nagu „küll kõik saab korda“, „keegi napilt pääses diabeedist“ või „pole ju hullu – vähemalt pole vähki“ vms. Esiteks – mitte midagi ei saa korda, kui keegi just mingi imerohuga välja ei tule. Teiseks – kui sa ei tea, mis haigusega on tegu, siis küsi või uuri. Esimest tüüpi diabeet ei ole külmetus, mis nädala või paariga tavaliselt üle läheb või mille eest saaks vitamiinide ja salliga ära hüpata. Kolmandaks – igasugune terviserike toob endaga kaasa raskuseid ning see pole mingisugune lohutus, kui keegi veel kehvemat elu elab.
Tulevikumuusika
Tahaks öelda, et „Minu aasta diabeediga“ sarja ainuke hooaeg on läbi ning olen valmis tavapärase elukese juurde tagasi pöörduma. Kahjuks olen veel oma teekonna alguses ning arvestusega, et diabeet on terveks eluks, kujuneb see hoopis järgmiseks "Vaprateks ja Ilusateks", mis tõenäoliselt igaveseks teleekraane kaunistab. Jääb ainult üle endale jõudu soovida, et edaspidi parimate tulemuste nimel veel kõvemini pingutada.
ps! et jooksvalt minu käekäiguga end kursis hoida, jälgi ka mu instat @angelakorela
