2020 tõmbab otsad kokku

Tõmbame otsad kokku


Ütleme nii, et peale selgeltnägijate ja kriisiekspertide ei osanud sellist aastast ilmselt keegi ette näha. Ja kas nemadki. Ega ma sellel pandeemial ei hakkakski peatuma, sest me kõik ju teame, mida see tõi või toomata jättis. Isiklikus plaanis on uue aastakümne algus mulle megalt palju väljakutseid toonud. Diabeet, esimene vähegi erialane töökoht, Delfi artiklid, oluliste suhete lagunemine ja uute loomine, uus kodu ja täielik finantsiline iseseisvus. Kevadised rõõmuhõisked kaotatud ülekilode üle on asendunud talvise kassimisega nende taasilmumisel. Mingil seletamatul viisil olen leidnud motivatsiooni kõikidel rinnetel edasi rühkida ja naiivselt loota, et kõik toimuv mängib mingisugust olulist rolli minu tuleviku kujunemisel. Ma väga tegelikult saatusesse, kõrgematesse võimudesse ja maagilistesse vägedesse ei usu, aga mõnikord on kordades lihtsam elada, kui kõigele põhjust ei suuda või ei taha leida. Uueks aastaks tahaksingi võtta kaasa oskuse lihtsamalt elada ja mitte nii palju mõelda ja kõike läbi kalkuleerida. Imelik öelda, aga lõppev aasta on isegi eelmisest kordades normim olnud. Ja loodetavasti tuleb järgmine parem kõigile!


Xmas

Jõulud on läbi. Veits on kahju, sest need möödusid tõesti kiiresti. Olime Emmiga nädal aega mintsas maal. Alati on nii, et kuigi päevad läbi oleks nagu midagi teinud, siis tundub nagu poleks midagi teinud. Mõned näited jõulunädalast:


Tõime Emmiga kahekesi tuppa kuuse. Kuusk sai võetud võssist, kust see niikuinii maha võetaks, niiet ei tasu karta, et me silmailu pärast tulevaste põlvede elukeskkonda hävitame. Tegime kogu perega jõuluõhtusöögi ja küpsetasime piparkooke. Mina vastutasin magustoidu ehk tiramisu eest ja Emil tegi seaprae. Mõlemad edukalt. Emili väikese õe ja papsiga käisime lumememmesid ehitamas ja kelgutamisel lõi kampa isegi Emili mamps. Täiesti unarusse ei jätnud ka oma vanavanemaid ning käisime vennaraasu ja ta prutaga vanaemadel ja vanaisal külas. Ühel päeval tegelesin isegi bakatööga. Üleüldse võin öelda, et need olid ühed sajandi kõige normaalsemad jõulud minu jaoks. Ei mäleta, millal viimati mingi draama ja kiskumiseta pühad mööda saadeti. Oli hea rahulik elu nautida ja lihtsalt tiksuda.




Kes veel ei tea, siis jõuludeks tuli Lõunas mega ilus lumi maha. Tõesti oli ilus. Praegu aknast kõledat ja pimedat Tallinnat vaadates tuleb lausa pisar silmanurka. Laupäeva õhtul jalutasime Tartus ja üldse ei olnud huvi pealinna tagasi sõita. Tartu on nii armas ja kompaktne. Inimesed on rahulikumad ja rõõmsamad. Sellest ajast alates, mil ma Tallinnasse kolisin, olen ikka pealinna umbusklike lõunamaalaste ees ülistanud, aga vist mitte enam kauaks. Kui muidu on ikka Emil olnud see, kes Lõuna poole tagasi tahaks end sättida, siis tänaseks olen vist mina see entusiastlikum Lõunamaade fänn meie peres. Eesti mõistes on Tallinn tõesti üks kõikide võimaluste koht ja siin toimub palju ägedaid asju. Samas... praegusel koroonaajal istuksin meelsamini haudvaikses maakodus kui stressaksin ülemiste naabrite remondimüra keskel.


Meie küllaltki tervislik jõuluõhtusöök


Tulles tagasi toidu juurde - loodan, et saite võimaluse neil jõuludel normaalselt süüa. Loogiliselt võttes poleks tohtinud pidu peo otsa olla, mille võrra pidanuks olema vähem ühekülgseid raskeid jõueineid. Olen varasemalt maininud, et diabeetiku toitumine võiks olla ka tavalise terve inimese toitumine. Mitmekesine ja tervislik. Sel aastal koostasin isiklikult seekordse menüü meie pere jõuluõhtusöögiks. Laual olid: ahjukartulid õrna juustukattega, kaste, kartulisalat, verivorstid, seapraad, hapukapsas, kõrvits, värske salat, tiramisu, maitsevesi, glögi. Snäkiks kõrval mandariinid ja piparkoogid. Meid oli kuus, niiet piisavalt valikut kõigile. Mulle endale verivorstid, kartulisalat, piparkoogid ega glögi ei maitse, mistõttu on mul ilmselt ka lihtsam söögikordade ajal mõistlikkuse piiridesse jääda ja mitte ägisemiseni süüa.


Minu ühte lemmarimat värsket salatit on lihtne teha ja mõtlesin selle täiesti ise välja ka. Olen selle üle väga uhke. Vaja läheb: ruccola, basiilik, kirsstomatid, redis, värske kurk (Emil koorib selle alati lambist ära, aga võib vabalt koorega ka olla), granaatõuna seemned, suhkruherned, oliiviõli, sidrunimahla ja maitseaineid. Põhimõtteliselt tuleks granaatõun puhastada, salatilised pesta, tomat, kurk, redis ja suhkruherned lõigata ja siis kõik kokku segada. Kerge, vitamiinirikas ja maitsev. Soovitan proovida.


Delfi feimib


Teravamad silmad on märganud, et Delfi Naistekas on avaldanud mõned minu lood. Ja saladuskatte all võin öelda, et avaldab mõned veel. Vastan kõiki piinavale küsimusele – ei, ma ei saa selle eest raha ja see polegi ultimate goal. Minu peamised eesmärgid on ikka pakkuda saatusekaaslastele tuge ja tõsta diabeedialast teadlikkust. Uskumatu, aga esimest artiklit loeti 25 000 korda - kakskümmend viis tuhat! Ausalt öeldes ei ole väga kerge nii suurele lugejaskonnale kirjutada, sest päris raske on end haavatavana näidata. Sellest hoolimata annan endast parima, et ausalt ja autentselt edaspidigi enda kogemusi jagada. Kui sellega mõni probleem on, siis see, et mul on täpselt üks normaalne pilt, mida kõlbaks Delfisse suurelt üles riputada. Kui olete tähele pannud, siis mul on endast suuresti Emili tehtud amatöörpildid, mis ametlikuks kasutuseks ei kõlba. Kui keegi tahab niisama aega surnuks lüüa ja minust normi hinnaga pilte teha, andke aga märku!



Pean tunnistama, et selle idee peale ei tulnud ma ise. Mõtte pani mulle pähe KOMM Agentuuri juht Regina. Teostusega aitas sõbranje Gertrud ülikoolist ja moraalset tuge pakkusid ikka Emil ja Kerttu. Olen neile ja kõigile teistele toetajatele mega tänulik, kes ikka mõne hea sõna poetanud on. Palju rohkem on motti tegutseda, kui näed, et see ka teistele korda läheb.


AV


Lähen ootusärevalt uuele aastale vastu. Ootan, et lõpetaksin kooli ja elu läheks lihtsamaks. Vast hakkab see pandeemia ka otsa lõppema ning saab lõpuks kuhugi reisile minna. Mulluses aastalõpupostituses soovisin endale ja teistele elamusterohket uut aastat. Ja elamusi oma värvikates ja ootamatutes võtmetes me kindlasti saime. Loodan, et oleme katkuajast kaasa võtnud oskuse hinnata aega koos meid ümbritsevate armsate hingedega, pöörata rohkem tähelepanu meist nõrgematele, vaadata olukordi erinevatest perspektiividest ning nautida väikeseid asju nagu maskita hingamine, vanaisa külastamine või ergonoomiliste laudade taga töötamine. Tean, et mina olen kindlasti mitmes vallas arenenud, aga niimõnegi oskuse arendamine jääb veel uue aasta väljakutseks.


Seekord soovin kõigile positiivsusest pakatavat uut aastat! Olgu meie kõigi elud täis rõõmsaid emotsioone ja lummavaid seiku. Loodan, et pidude nappuses leiavad kõik endale vähemalt ühe seltsilise, sest möödunud aasta on olnud niigi raske, et üksi uuele vastu minna! Pange hullu, aga jääge terveks!